Daniel Sepp: Venemaa võib olla nii partner kui ka vaenlane
Kohe alguses tunnistan ära, et see ei ole kategooriline eriarvamus vaid pigem juhib inimeste tähelepanu tehtud vigadele ning välistab vääriti mõistmise.
Alustaksin juba sealt, kus noor ajakirjanik väidab, et meil on kõigil enda tuttavad, pere ja sõbrad. Väidan vastupidist — tuttavaid võib meil küll kõigil tahes tahtmata olla, kuid sõpru ei pruugi olla ning veel vähem peret. Lisaks sellele ütlen ma kohe ausalt ära, et minus on slaavi verd ning see võib kõigutada minu otsustusvõimet läbi terve artikli.
Toomsoo artikli juhtlõigule järgnes tuline seisukohavõtt: “Iga endast lugupidav ja intelligentne inimene omab sõpru ja tuttavaid ka välismaalaste seas.” Minu meelest ei ole see lause kaugeltki tõene. On palju inimesi, kes ei oma ühtegi võõramaalasest tuttavat ning samalajal on täiesti tõsiselt võetavad ning intelligentsed. Inimeste tundmine ei saa olla endast lugupidamise alus.
Niisamuti ei ole vajalik muulastega suhtlemine selleks, et omandada seda keelt. Nii on väga edukalt võimalik õppida ka ainult Eestis olles Jaapani keel, olenemata sellest, kas sul on mõni jaapanlasest tuttav.
Eestlaste viha ning sallimatus venelaste vastu ei tulene kõigest küüditamisest, kuigi pean tunnistama, et see tegi enda töö, kuid on oluliselt tõsisemaid põhjuseid kui see. Eesti on mitmeid kordi olnud võõrvõimu all ning meie julgeolek ei ole väga kiita. Venemaa oma on oluliselt parem juba selle suuruse pärast. Nende teadlased töötavad igapäevaselt relvade arenduse kallal ning nende sõjaväeline suurus ületab meid kordades. Meil oleks väga raske pista rinda nii suure vaenlasega. Siit tekib küsimus: miks ei võiks me lihtsalt läbi saada?
Sellele küsimusele vastamiseks tuleks tagasi vaadata taaskord korraks ajaloos. Meile on hästi teada, et Venemaa on osalenud paljudes sõdades ning tegelikult meenutab paljudele eestlastele see riik tänaseni leninismi ja stalinismi. Sealjuures on tähelepanuväärne fakt, et tegelikult on inimvastastes kuritegudes süüdi mõistetud viimased ka Venemaa enda poolt tänapäeval.
Minevik ei ole selleks, et see unustada või sellest loobuda. “Teadmata kust me tuleme on võimatu teada, kuhu me läheme,” on vist igale suhteliselt levinud mõttetera. Minevikust tuleb õppida ning ajaloost võime me õppida seda, et inimene ei õpi sellest, kahjuks. Ajalugu näitab tegelikult selgelt põhjuseid, miks on Venemaa olnud mingitel ajaloo aegadel meie vastu vaenulik. Selleks on olnud eelkõige geograafilised põhjused ja maailmavaatelised küsimused. Tähelepanuväärne, et kommunism kui selline ei ole ühegi tänase Venemaa riigipea maailmavaade.
Eestlasedki pole patust puhtad
Rootsi kuningriigi, mis kunagi ka meid allutas enda võõrvõimule, pealinn ei ole olnud läbi aegade Stockholm. Enne seda oli sel riigil veel üks pealinn, mis leidis enda õnnetu lõpu läbi Eesti saartel elanud vikingite käe. Eestlasest viikingid põletasid nende tollase pealinna Sigtuna.
Siit selgub, et ega eestlased ei olegi olnud niivõrd rahumeelesed isegi. Teadupoolest saame me tänapäeval Rootsiga hästi läbi, võtame neid tihti peale endale eeskujukski. Taevani kiidame Tartu Ülikooli, mis on tegelikult Rootsi võõrvõimu ajal asutatud. Keegi ei saa seda ümber lükata, sest selle asutajaks oli Rootsi kuningas Karl Gustav Adolf II. Siin ei ole valuliku emotsiooni, mis sunniks meid neid vihkama või vastupidi. Me justkui oleksime andestanud.
Tegelik põhjus on selles, et meie riigijuhid ei näe põhjust, miks peaks Rootsi meid ründama ning vastavalt ei ole see küsimus päevakorras. Ega tegelikult ei peakski olema. Nagu ei peaks olema ka Venemaa küsimus päevakorras, sest reaalset ohtu ei paista olevat — kui meie Ida naabril oleks olnud tingiv vajadus meie maa-ala hõivata oleks seda ammu tehtud ning meie partnerid NATOst poleks jõudnud saapaidki jalga tõmmata, sest sellise massiga on äärmiselt tülikas sõdida. Pealegi sõltub enamus Euroopa riikide energeetikast just Venemaast.
Siit teeme järelduse, et väga raske on sõdida riigiga, kes võib igal hetkel jätta enamus sinu elanikke kütteta.
Venelased on valmis koostööks
Hiljaaegu olin ma kutsutud Raadio 4 saatesse, kus arutasime noore vene kogukonna esindajaga ning Tallinna Ülikooli professor Heidmetsaga integratsiooni probleemide üle. Mõlema rahvuse esindajad möönsid enda kogukonna vigu, kuid ühiselt jäime seisukohale, et probleem on ning sellega tuleks tegeleda. Minu silmis oleks sellega tegelemise aluseks meie Idas asuva naabri austamine meie riigijuhtide poolt, keda austavad paljud noored ning kelle sõnu võetakse tihtipeale puhta kullana.
Meie ühiskonnas on levinud arusaam, et meie vene keelt kõnelevad muulased on Venemaalt pärit. Parandan neid, kes nii arvavad — tegelikus on hoopis teine. Paljud neist on Eestis sündinud ning paljud neist tõesti tahavad siin olla. Nad on asjadega rahul, kuid probleeme tekitabki eelkõige fakt, et nendega kultuuriga tihedalt seotud riik on pidevate poliitikute ja ajakirjanduse rünnakute all.
Samajal on neid inimesi, kes siiralt soovivad saada eestlasteks. Nad sooviksid integreeruda, omandada Eesti sõpru ning olla täieväärtuseline osa Eesti riigist. Probleemi tekitab eelkõige eestlaste sallimatus nende suhtes, mis ei soodusta integratsiooni.
Türklased ei ole kaugeltki paremad, kui venelased
Meie riik on võtnud seisukoha toetada Türgi liitumist Euroopa Liiduga. See omakorda võimaldab neil vabalt liigelda ning töötada selle piires. Küsiksin, millega on türklased paremad, kui venelased? Aga millega halvemad?
Esimesele küsimusele ma ei oskagi esimese hooga vastata. Siis tuleb mulle pähe mõte, et nad on kaugel. Sama hästi võib öelda, et venelased on ka kaugel, sest Venemaa on suur. Teisele küsimusele on vastata oluliselt kergem.
Me oleme elanud slaavirahvastega koos tükk aega ning ka kuulunud nende koosseisu. See muudab nende mõistmise kergemaks ning võimaldab meil neid lihtsamini aksepteerida, kuid täiesti eksootilisi türklasi.
Venemaa on meile kasulik
Juba täna varustab see riik enamust Euroopat gaasiga ning on monopoolses seisundis. Selline tendents jätkub ning ei ole ühtegi riiki, kes saaks võistelda nendega maavarade poolest. See tähendab, et varem või hiljem on vaja koostööd teha.
Militaarselt on Venemaa näol tegemist väga arenenud riigiga ning nende tehnika ei ole kaugeltki mitte halvem kui Iisraeli automaat, Saksa tank või Ameerika õhutõrjebaas. Paljudes valdkondades ületatakse eelpool mainitud, kuid praegustes suhetes ei ole meil lootustki saada osa sellest.
Majanduslikult oleks koostöö meie kahe riigi vahel väga kasulik. Turg on üüratult suur. Kui Eestis võiks mõnda toodet, näiteks, tarbida iga teine inimene, teeks see 650 000 inimest. Samalajal oleks pool Venemaa rahvastikust 74 miljonit inimest, mis suurendaks meie turgu enam kui 110 kordselt.
