Eestlane Soome koolis: tasapisi sai minust sotsiaalse ärevushäire ohver
Esimene koolipäev oli hirmutav. Isa sõidutas mu kooli ette ja sinna ma ootama jäingi. Polnud õrna aimugi, mida teha. Lõpuks leidsin oma klassi ning kohe esimesel päeval ka sõbra, teise eestlase. Sellest päevast oli mul iga päev hirm ja närv sees, mis ajapikku järjest rohkem kasvama hakkas.
Mul olid igapäevaselt tunnid ettevalmistavas klassis, aga ajapikku hakkas tunde juurde tulema. Inglise keel, kehaline, muusika ja sellised ained. Eks ma mõned esimesed korrad isegi käisin nendes, aga siis hakkasid võõras kultuur ja keel mind häirima. Nimelt oli mul raskus tundidesse kohale jõudmisega. Ma kartsin kohutavalt rääkida oma vaest soome keelt, kartsin teiste reaktsiooni, mida nad minust mõtlevad ja nii edasi.
Tasapisi sai minust sotsiaalse ärevushäire ohver.
Hakkasin tunde üle laskma, lihtsalt jätsin vahepeal minemata. Kehalises käisin vist aasta peale kokku paar üksikut korda. Mõnes aines käisin rohkem kohal. Ained iseenesest rasked polnud. Eesti viienda/neljanda tasemel. Olin kuuenda klassi õpilane.
Peale seda hakkasid tekkima probleemid söömisega. Ei julgenud enam teiste inimeste nähes koolis üksi, ja ilma oma ainsa sõbrata süüa. Seega kui teda koolis polnud, ei läinud ma sööma ka. Kui vaatan tagasi, siis pean nentima, et sellest oleks võinud välja kujuneda tõsine söömishäire, kui natuke rohkem kordi oleksin söögivahetunni vahele jätnud.
Ühel hetkel hakkasid ka need “olen haige” teesklused. Ega ma ei hakka valetama — ma olen alati olnud üsna hea manipuleerija ja näitleja, seega polnud vanemate ees haiglase näo tegemine minu jaoks sugugi raske. Tihti ma muidugi seda teha ei saanud, oleks kahtlane tundunud.
Probleeme polnud ainult mitte koolis. Trenniskäimine oli raskendatud ning vigu põdesin nädalaid. Bussiga sõitmine ja poes maksmine olid igapäevased õudusunenäod. Seda kõike poleks juhtunud, kui ma oleksin Eestisse jäänud.
Pärast esimest kooliaastat tulin Eestisse vaheaega veetma. Kõik läks paremaks, aga mingil määral on ärev olla siiani. Nüüd olen alustanud juba teist kooliaastat Soomes, seekord küll teises kohas. Suhtlen vabalt, ei lase tunde üle — kõik on parem. Panustama pean päris palju, et häid hindeid saada. Koormus on seitsmendas klassis suur, mitte sugugi väiksem kui Eestis. Igapäevaselt tuleb palju õppida, kontrolltööd tekitavad palju stressi ning enda jaoks eriti kooli kõrvalt aega ei jäägi, seega olen vägagi sama meelt paljude teistega. Õppekava ja koolisüsteemi peaks muutma palju ja mitte ainult Eestis.
