Eestlanna New Yorgis: ameeriklasega šoppama ei tasu minna, sest ta kindlasti ei ütle, kui kleit seljas kole on
Kuigi selline mõte oli neiul juba peale keskkooli lõpetamist, otsustas ta toona ülikooli kasuks ja omandas esmalt kõrghariduse, mis tagas ka hea ja rahuldustpakkuva töökoha. Seega polnud võõrsile kolimise põhjus sarnaselt teistele maadeavastajatele mõjutatud eeskätt rahulolematusest siinse elu suhtes, vaid soovist rohkem näha ja kogeda. “Sellest tulenevalt tuli paljudele üllatusena, kui andsin tööl lahkumisavalduse. Tõuke andis kindlasti rutiin, millest soovisin välja tulla ja soov näha elu väljaspool Eestit,” räägib Maria, kes on nüüdseks poolteist kuud USA-s elanud.
Täna on eestlanna 5-liikmelise Ameerika perekonna liige. Just sellise, kes meile teleri vahendusel tuttav — töönarkomaanide duo Suures Õunas koos kolme väikese väänikuga. Ameeriklasest pereisa on advokaat ja venelannast ema raamatupidaja. Koos kasvatatakse kolme poisslast: pea 4-aastaseid kaksikuid ja kohe 2-aastaseks saavat pesamuna.
Ida-Euroopa Mary Poppins
Laste käitumine selles peres sarnaseb paljuski sellele, mida lugeja vaimusilmas ette võib kujutada. Kolm energilist võrukaela karjusid ülekoormatud vanemate peale 24/7 ja sõna “rahu” selles majapidamises ei tuntud. Seda kuni hetkeni, mil kohale lendas Maria — superlapsehoidja Ida-Euroopast. Mitte küll Mary Poppinsi kombel vihmavarjuga, kuid lastele sama efektselt mõjuv. “Minuga on nad kardinaalselt teistsugused. Võib-olla saavad neist ka lõpuks inimesed. Selles olen veendunud, et 99% lastest on siin ärahellitatud ja saavad kõik, mida tahavad. Selles on oma osa sellel, et vanemad töötavad nii palju ja püüavad koosoldud ajal lapsele kõike anda ning enda süütunnet vähendada,” teab Maria, et sealne elu on tõepoolest nagu “Vaprates ja ilusates”.
Erinevates ühiskondades on erinevad väärtushinnangud ja see, et Ameerikas, ning eriti New Yorgis valitseb edukultus, mis inimesi rakkes hoiab ja sealsed peresiseseid prioriteeteedid meie omadest mõnevõrra erinevad, ei tee veel newyorklasi hoolimatuteks inimesteks. Maria kinnitusel on tema pere väga vastutulelik ega piira teda milleski: “Täiskasvanud inimene võtab ise omi otsuseid vastu. Peaasi, et ma lastega hakkama ja hästi läbi saan.”
Pere poolt võimaldatud elamine ja söök on Mariale tasuta. Oma majas on tal tuba ning vannituba. Argipäevad mööduvad enamasti lastega tegeledes, kuid ka koolis käies, millel tegelikult ongi põhirõhk. Maria täiendab ennast inglise keeles ja muuhulgas Ameerika ajaloos. Nädalavahetused on vabad ning pakuvad eestlannale suurlinlikku meelelahutust.
Ameerika unistustust püüdmas
New York kogu oma värvikuses ei ole lasknud koduigatsusel Mariale ligi tikkuda. “Minul pole kohanemisega probleeme olnud. Ütlen ausalt, et mul pole selle ajaga koduigatsust tekkinud,” räägib Maria, möönates samas, et suurlinnas on kõik teisiti kui Eestis, kuid tema ümberlülitumine newyorklaseks on toimunud valutult. Üheks sujuva kohanemise põhjuseks võib pidada tütarlapse head inglise keele oskust. Kuigi võõras keeles suhtlemine oli algselt väsitav, siis ka sellega harjus neiu kiiresti.
“Siiani on kõik väga fun olnud. Olen saanud palju uusi tuttavaid. Olen nii palju juba käinud ja näinud. Plaane on niiiiii palju! USA-s on taskukohane riigisiseselt reisida, samuti Ladina-Ameerikasse. See on suur boonus, kuna sellised reisid Eestist maksavad terve varanduse,” tasakaalustavad töist argipäeva uued inimesed ja põnevad seiklused. Noore naisena ei saa Maria mööda vaadata ka riiete soodsatest hindadest. “Ma arvan, et ma ei raatsiks kunagi enam midagi Eestist osta, kõik tundub olevat nii ülehinnatud. Juba hirmuga mõtlen, mitu kohvrit ma tagasitulekuks juurde pean ostma.”
McDonald’si ja Coca-Cola maal on täpselt selline rämpstoidu-uputus, nagu me kõik eeldame. “See on tõesti burksimaa. Samas on siin võimalik saada igat toitu, mida hing ihaldab,” ei ole eestlanna siiski plastmassist juustu ja saia dieedile sunnitud jääma.
Maria on USA-s lapsehoidja 12-kuuse programmi raames, mille lõppedes saab ta soovi korral veel aastaks paigale jääda. Kuigi tema aastane teekond Ameerikas on alles alguses, tajub tütarlaps juba praegu, et pikemas perspektiivis annab see kogemus talle teistmoodi mõtlemise ja maailmavaate. “Õpid väärtustama asju, mis enne tundusid iseenesestmõistetavad. Noorematele annab see kindlasti iseseisvust,” mõtiskleb Maria.
City that never sleeps (linn, mis kunagi ei maga — G.T)
Ilmselt seostub eestlase jaoks New York esmalt sarjast “Seks ja linn” tuttava Manhattani saarega, mis ongi selle maailma suurlinna südameks. Iga sarja fänn seostab Manhattani linnaosa tõenäoliselt šikkide suurlinlastega, kes pärast tööpäeva trendikates lounge’ides Vodka Martinisid trimpavad, naistega, kelle jaoks pole mingi väljakutse terve päev Louboutin’idel latte-tops käes ringi joosta ja nägusate yuppie’dega Wall Streetil. Taaskord kinnitab Maria, et meile teleri vahendusel linnast maalitud pilt on tõetruu. “Suur ja võimas, eriti ilus öösel tuledesäras. New York on väga kiire ja väsitav linn. Kõigil on alati kuhugi kiire, kellelgi pole aega korraks seisatada ja pilk sinisesse taevasse suunata. Võib-olla sellepärast, et nende betoonmürakate vahelt pole taevast näha. Enamus siin elavatest inimestest elab karjääri nimel. Raske on esmapilgul öelda, kes on põline newyorklane ja kes mitte,” kirjeldab Maria, et tihti ulatuvad ka New Yorgis sündinute juured mujale. Tegemist on internatsionaalse linnaga, kus esindatud pea kõik rahvused.
New York on tõepoolest linn, mis kunagi ei maga ja seal on võimalik tegevust leida hoolimata kellaajast. Kui Tallinnas on tükk tegemist, et pärast õhtul kella 11 süüa saada, siis newyorklane võib pühapäeval peole minna, kui tal selleks parasjagu tuju tuleb. Ja seda kasvõi kell 2 päeval.
Tõsi on ka see, et ameeriklased on väga sõbralikud ja iga kohtumine algab pärimisega, kuidas käsi käib, kuid teadagi — vastust ootamata ei pruugi see küsijat tegelikult huvitada. Seega on raske aru saada, kes on siiras ja kes mitte. “Alguses ehmatab liigne familiaarsus ära, meie pole sellised. Suvaline pangatöötaja võib sinult isiklikke küsimusi küsida ilma, et ta arvaks selles midagi imelikku olevat. Ameeriklasega šoppama ei tasu minna, sest ta kindlasti ei ütle, kui kleit seljas kole on.”
E-riik VS Suur Õun
Võõrsil elades oskab Maria Eesti e-teenuseid hinnata. Sealne bürokraatia võtab ka kõige organiseeritumal inimesel silme eest kirjuks. Üks ebameeldiv kogemus bürokraatiarägastikus on eestlannal juba olemas. “Negatiivne kogemus oli pangas, kus tegin omale pangakaardi. Lubati see postiga koju saata 5-10 tööpäeva jooksul. Kahe nädala möödudes helistasin panka ja küsisin, kus mu kaart on. Nemad väitsid, et ma pole tellinud seda omale. Huvitav, mis ma seal pangas tund aega tegin? Lubasid issue teha ja kaardi teele panna. Möödusid uued 2 nädalat ja kaarti pole. Helistasin uuesti. Nad ütlesid, et olid valele aadressile saatnud. Nimelt EESTISSE!” ei suuda Maria oma hämmingut tagasi hoida. Kogu saaga kestis sama kaua aega kui Jeesuse ülestõusmise ja taevamineku vahele jäi — 40 päeva.
Hakkaja Maria usub, et suurlinna on raskem minna neil, kes on harjunud elama koos vanematega ja kellel puudub iseseisvalt hakkama saamise kogemus. “Siin ei hoia sul keegi käest kinni ja ei ütle, mida tegema peab ja kuhu minema. Pealehakkamist on vaja, aktiivselt inimestega suhtlemist, uusi tuttavaid ja sõpru tuleb soetada!”
Kõigil, kes hauvad plaani võõrsile maailmapilti avardama minna, ütleb Maria: “Mina soovitan kindlasti see teekond ette võtta. Kõik, mida sa näed ja koged, uued tuttavad ning mälestused, on need, mis jäävad!”
