Eestlanna Ugandas: siinsed lapsed tunnevad ka täispuhutud kilekotist rõõmu, neil ei ole vaja selleks uusimat nutitelefoni
Sageli märkan siin olles, kuidas erinevad inimesed väikestest asjadest suurt rõõmu tunnevad. Nii laste kui täiskasvanute jaoks on rõõmustamine siinses ühiskonnas kuidagi lihtsam ja siiram. Külalapsed võivad kümneid minuteid täispuhutud kilekotiga mängida ning nende näol peegeldub puhas nauding ja mängulust. Seda nähes meenuvad võrdluseks lapsed, kelle jaoks on ainult uusim nutitelefon väärt mänguasi ning kui pole parimaid mänge installitud, siis on ikkagi midagi puudu ja halvasti.
Minibussides külade ja pealinna vahet sõitvad reisijad vestlevad omavahel: teevad nalja vihma käest pääsenud kaassõitjate kohta, kurjustavad koos hooletu bussijuhi suunas, vaidlevad kirglikult õige hinna üle, elavad kaasa raadiost jälgitavale jalgpallimatšile jne.
Kaasliiklejad on abivalmid, kaastundlikud ja lahked. Kaks nädalat tagasi unustasin oma telefoni Blueskysse sõites minibussi, kuid märkasin seda alles siis kui minu enda telefonilt keegi Siisile helistas. Selgus, et leidja soovib mulle telefoni tagasi anda ja järgmisel hommikul saime selleks Nansanas kokku. Helistasin veel eelmisel õhtul igaks juhuks üle ja kinnitasin kohtumise ning hommikul ootasin pisut närviliselt kohtumispaigas.
Esimese asjana ütles abivalmis noormees, et talle tundus, et ma olen üsna stressis telefoni kaotamise pärast. Ilmselt oli seda märgata minu mitmekordsest helistamisest ja kannatamatusest, kui ta kohtumispaika mõnikümmend minutit hiljem kohale jõudis. Ta oli lihtsalt rõõmus, et sai mulle abiks olla. Erinevalt eelarvamustest ei küsinud ta minu käest raha ega tahtnud minuga abielluda vms. Tänutäheks ulatasin pisikese leiutasu, ütlesin korduvalt aitäh ja peaaegu oleksin kallistanud ka, kuid see poleks siinmail avalikus kohas päris sobilik.
Emotsioonide väljendamine tundub siin võrreldes Eestiga oluliselt vahetum ja seda märkab väga paljudes erinevates hetkedes. Kampalas tantsuetendust jälgides plaksutatakse, hõigatakse ja naerdakse rohkem ning minu luganda keele katsetuste peale itsitavad kohalikud sageli. Samas ma tean, et nad imestavad ja rõõmustavad, kui olen mõne uue sõna ära õppinud ning need naerupahvakud ei ole kuidagi solvavalt mõeldud. Kõik pigem kiidavad püüdlusi ja aitavad õppimisele kaasa.
Mingil moel on rõõmustamine nakatanud ka vabatahtlikke ja me oskame vaikselt nautida asju, mis muidu on niivõrd tavalised. Elektrita päeva järel küünlavalgel õhtusööki süües tervitatakse laelambi süttimist rõõmuhüüetega. Olles mõne öö Bluesky kooli juures ööbinud, tunnen UPA-sse tagasi tulles mõnu voolavast veest, olgugi, et dušš on siiski jahe ja vägagi värskendav. Samas pole tegu ainult mugavuste igatsusega, sest tunnen, et ka igapäevaselt märkan ümbritsevat rohkem ning naeran ja naeratan väikeste sündmuste peale.
Mulle meeldib, kuidas Bluesky õpilased ja õpetajad koos töötades oma rõõmu jagavad, käsitööd tehes omavahel vestlevad ja muusikat kuulavad. Selles on midagi rohkemat kui lihtsalt sõnad, seal sees on äratuntav koosolemise ja koostegutsemise rõõm. Kuid muidugi tahan ma ka jutu sisust rohkem aru saada ja jätkan selleks usinalt luganda õpinguid.
Allikas: mondougandas.blogspot.com
Arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmahariduse valdkonnas tegutsev MTÜ Mondo lähetab kuni 2015. aasta lõpuni Välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabi projekti raames Aafrikasse ja Aasiasse 18 oma ala kogenud eksperti, kes 2-6-kuuste lähetuste jooksul panustatavad koostööpartnerite projektide arengusse.
