Esiteks on muidugi see, et mõned annavad kõikidest oma sõitudest teada. Sa saad infot selle kohta, et eile oli ta vanaema juures ning tund aega hiljem võttis päikest ja nautis suudlusi oma kallimaga.

Täna on ta nautimas õhtusööki perega Rootsi kruiisil. Sa tead kõike: kus ta on, kellega on ja mis ta teeb. Lisaks on mõni nii tubli, et paneb oma söögist pildi, et kõik näeksid, mida ta sööb. Miks seda tehakse? Võib-olla like'ide pärast? Aga samas, kui paljud neid makarone või saiakesi ikka like'ivad?!

Ma arvan, et see Facebooki staatuse uuendamine on üks uus tähelepanuvajaduse vorm. See on isegi omaette haigus, mida peaks inimene ise ravima. Mõnel ongi Facebook 24/7 sees ning teated isegi hääle peal. Kui poejärjekorras või magama jäädes tuleb heli, siis tuleb koheselt uurida, kes mida kirjutas või kommenteeris. Jälgitakse pidevalt, mitu like'i tema pannkoogi pildil on ning kui paljud arvavad, et Tallinna minemine on lahe.

Ma kunagi kasutasin Twitterit. Ise seal ei postitanud, aga jälgisin mõne sõbra postitusi. Ma leian, et Facebook on kujunemas uueks Twitteriks. Seal leidub pidevalt neid "ma olen nii haige" ja  "maailm on mõttetu" stiilis tekste. Kirjutatakse, kuidas on kehv olemine ning minut hiljem on elu ilus, sest üks tüdruk helistas. Ja kui keegi sellele negatiivse kommentaari kirjutab, siis kirjutaja solvub ning algab virtuaalne sõnasõda.

Ma olen kuri inimene ja ütlen, et ma armastan neid sõnasõdasid jälgida, kus soovitatakse kirjutajal teha Twitter ja kirjutaja oma tegevusi õigustama hakkab. Vähemalt natukegi huumorit päeva.

Ma mõtlen aga sellele, et kas need pidevad postitajad häbi ei tunne? Või no, kas nad ei mõtle, et neid imelikult vaadatakse? Jah, nad räägivad, et neid teiste arvamus ei huvita ja postitavad, mida tahavad, aga tegelikult...Kas neid ikka jätab see teiste arvamus neutraalseks? Ma kahtlen.

Kas te nõustute, et need pidevad staatuse kirjutajad on facebookisõltased ning nende elu eesmärk on selles, et leiduks midagi, mida Facebookis jagada?

Mina jään täiesti kindlaks arvamusele, et need inimesed, kes pidevalt kõike jagavad Facebookis on sellise eesmärgiga. Nad käivad siin-seal, on koos teatud inimestega, teevad selfie'sid ja elavad selleks, et Facebooki midagi üles oleks panna. Kui saavad 200 like'i ja 50 kommentaari on elu ilus ning nad on populaarsed ning lahedad.