Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Feministeeriumi häbitu ettepanek noortele

 (33)

Noorte Hääle fotolavastused
Foto on illustratiivneFoto: Tiit Blaat

Just praegu on ühes sinu naabermajas kaks teismelist esimest korda vahekorras ja kõik on täpselt nii, nagu me esimesest kogemusest soovida oskaksime.

Meie süütuke armastab oma poiss-sõpra, kellega ta on üle aasta koos olnud ja kes paneb teda end alati hästi tundma. Poiss on tore, hoolib temast ja väljendab seda nii sõnades kui ka tegudes. Ka ta vanematele meeldib poiss, kuigi nad olid alguses mures, et suhe on liiga tõsine. Mure aga lahtus, kui nad nägid, et noormees julgustas tütart kandideerima ülikoolidesse, mis talle kõige rohkem huvi pakkusid, hoolimata sellest, et mõnesse sissesaamine tähendanuks lahkuminekut või vähemalt suuri järeleandmisi noormehelt. Ei saa öelda, et seksuaalsuhe vanemaid just rõõmsaks teeks, kuid nad annavad endale aru, et varem või hiljem tekib noorte seksi vastu huvi, ja kui tütar kord sinnamaani jõuab, on neil ainult hea meel, et see juhtub poisiga, kes teda armastab. Nad pole tütrega sellest kunagi otseselt rääkinud, aga nad pole ka öelnud, et oleksid selle vastu.

Noormees pole kunagi tüdrukule midagi peale surunud. Ta on küll suhte edenedes intiimseid huvisid üha selgemini väljendanud – tegemist on ju ometigi tavalise teismelise poisiga –, kuid tüdrukule on alati olnud ka täiesti selge, et temast ei oodata midagi, mida ta ise ei taha või milleks ta valmis pole, ning et noormees on iga seksuaalse katsetuse puhul valmis tema järele ootama just nii kaua, kui vaja. Pärast esimest suudlust veetsid nad tihti aega diivanil ameledes ja kuigi esimesed pelglikud puudutused toimusid poisi algatusel, ei pannud ta neile kätt ette ja enamasti isegi nautis neid. Olnud küll esialgu närvis, tundis ta end hiljem alati poisile lähedasemana. Kui nad olid piisavalt kaua koos olnud, et ta end kindlamini tunneks, proovisid nad vastastikku masturbeerimist ja ta võttis ka suhu. Tavaliselt poiss küll küsis kõigepealt, kas ta võib oma käe talle pükstesse või särgi alla panna – hoolimata kergest hirmust oli ta siiski nõus – ja ka seda, kas ta teeks suuseksi või stimuleeriks poissi käega. Kui poiss ei küsinud otse, siis sellepärast, et ta käsi juba liikus tüdrukule pükste vahele – vaadates kindluse mõttes talle otsa, et tal midagi selle vastu pole –, või juhtis ta käe oma pükstele ning noogutas mõista andmiseks, et talle meeldiks suuseksi saada lootusega, et tüdruk tunneb teda piisavalt ja teab, et ei pea seda tegema. Iga kord, kui tundus, et tüdruk ei taha millegagi kaasa minna või pole selleks veel päris valmis, jättis poiss kohe järele ja hoidis teda pärast kaisus, et oleks selge, et kõik on korras.

Loe veel

Seotud lood:

Mida iganes nad ka teevad, saab poiss tavaliselt orgasmi ja kuigi tema ei saa, on mõned asjad päris head. Ta pole sellest erilist juttu teinud, arvates, et küll nad ajaga jõuavad niikaugele. Ükskord poiss küll küsis, kas on midagi, mida ta saaks teha, et tüdrukul mõnusam oleks. Ta vastas eitavalt, sest tegelikult tal polnud sellele küsimusele vastust – ta ei teadnud veel, mis talle meeldib või võiks meeldida. Tegemist oli ju ikkagi tema esimese seksuaalsuhtega.

Poiss on oma armastust kindlalt väljendanud ja nad on päris kaua koos olnud – kas poleks õige aeg järgmiseks sammuks ja päriselt seksida? Ta küll ei tunne end selleks päris valmis olevat ja eriti ärevaks teeb teda mõte lahtiriietumisest, sest ta ei tea, kuidas poisile ta keha meeldib. Vahel on nende peaaegu-et-seksis asjad nii kaugele jõudnud, kuid ta on pidurid peale pannud ja poisil pole sellega suuremat probleemi olnud peale väikese pettumuse. Ta käis ka arsti juures ja sai rasestusvastaste tablettide jaoks retsepti, et olla valmis juhuks, kui nad lõpuni peaksid minema, kuigi nad on ühel meelel, et kasutavad kindluse mõttes ka kondoomi. Ta on ka veritsemise pärast muretsenud – mitu sõbrannat on oma kogemust tutvustanud –, aga loodab, et temaga seda ei juhtu või kui ka juhtub, siis poiss seda ei märka.

Üsna pea – tegelikult enne, kui ta endas sada protsenti kindel on – sõidavad poisi vanemad ära. Kes teab, millal selline võimalus uuesti avaneb, nad ei saa just tihti pikemat aega omavahel koos veeta. Kui mitte praegu, siis millal? Ta lubab poisi vanemate äraolekuajal ööseks jääda, andes ühtlasi – kuigi kaudselt – mõista, et nad seksivad. Peagi jõuab oodatud õhtu kätte ja nad on poisi juures, tundes end tükk aega imelikult ja vältides suurt elevanti keset tuba ehk seksi, sest kumbki ei tea, kuidas astuda esimene samm või sellest juttu teha. Nad vaatavad filmi ja söövad kahepeale ära ühe pitsa, pärast mida nad lähevad poisi magamistuppa, kus proovivad enne päris vahekorda paari muud võtet. Seks ei kesta kaua: poiss saab orgasmi, tema ei saa, kuid see on esimese korra kohta normaalne ja ilmselt sellepärast poiss ei küsigi, kas ta sai ja miks ta midagi ei ütle. Natukene oli valus, kuid sugugi mitte nii hirmus palju, kui ta arvas. Talle tundub, et ta lihtsalt lebas, oskamata midagi teha, aga paistab, et poisil pole sellest midagi. Pärast tunnevad nad, et on lähedasemaks muutunud, ja tal on tõeliselt hea meel, et ta just Temaga seda tegi. Nad räägivad omavahel ja on nõus, et see oli eriline kogemus, mille üle on mõlemal hea meel, ning jäävad vaikselt magama. Hommikul enne kojuminekut ütleb poiss talle väga selgelt, et tema tunded on kasvanud ja ta on saanud tüdrukult kingituse, mida hindab kõrgelt ega võta kuidagi iseenesestmõistetavalt. Kui poiss ta koju viib, avaldavad nad teineteisele armastust ning mõtlevad seda, ja tüdruk tunneb end õnneliku ja armastatuna.

Kas kõlab tuttavalt? Tegemist on tavalise ideaalse esimese vahekorraga. Ja ega see pole ka päriselt väljamõeldud: olen viimased kümme aastat töötanud teismeliste seksuaalküsimustega ning oma tundeid ja soove avaldanud noored naised on seda stsenaariumit esitanud mitmes eri variandis, olles ise kuulnud nii täiskasvanutelt kui kaaslastelt, kuivõrd positiivne selline kogemus on esimese korra kohta.

Pealiskaudsel vaatlusel paistabki kõik hästi. Poiss on tore. Keegi ei sundinud tüdrukut tegema midagi, mis talle ei meeldinud või mida ta tõesti ei tahtnud. Nad liikusid edasi ainult siis, kui tüdruk selleks valmis oli, ja tema valmisoleku kohta pidi alati olema mingi kinnitus. Nad tegutsesid turvaliselt ja arukalt raseduse ja suguhaiguste suhtes ja kuigi vahekord polnud tüdruku jaoks just meeliülendav, polnud see ka väga valus. Poisi käitumine tüdruku suhtes ei muutunud pärast vahekorda, vastupidi, nad muutusid isegi lähedasemaks ning olid õnnelikud, et otsustasid teineteise kasuks. Sellest jääb neile ilus mälestus, olgu nad kümne aasta pärast koos või mitte. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi üsna ideaalilähedaseks peetava esimese korraga.

Aga selles loos on üks kolossaalne tühimik.

Ära tunne end halvasti, kui sa seda kohe ei näe. Lõppude lõpuks pole nii mitte ainult selles loos, vaid pea kõigis tavalistes arusaamades ning ideaalides, mis naiste ja seksi kohta käibel on. See tühimik on olemas olnud juba nii kaua, et paljud meist isegi ei näe, kuidas see keset ilusaid esimese-korra-fantaasiaid haigutab.

Mustaks auguks selles loos on tüdruku iha.

Kuskil pole näha tugevat, möödapääsmatut seksuaalset iha, sügavat, peadpööritavat seksuaalset naudingut või tõelist, partneriga samaväärset seksuaalset rahuldust. Iha ei ilmuta end selles loos, mida paljud peaksid ideaalseks täiskasvanuellu astumiseks, mitte kusagil. Kuulsime, kui tüdruk andis nõusolekuks jah-sõna, kuid mitte kordagi ei palunud ta ise. Tema “jah” oli pigem vastuseks kellegi teise ihale, mitte enda iha kinnitus. Tema “jah” on ebakindel, aga seksuaalne iha – otsustagu me selle ajel midagi ette võtta või ei – on kindel, kaheldamatu ja visa.

Kui ma jutustaksin selle sama loo sulle ümbervahetatud rollides, arvaksid, et tegemist on ulmejutuga. Kui hoopis tüdruk oleks seksuaalselt frustreerunud – pidades iseenesestmõistetavaks, et tal on tugev seksuaalne tung (tegemist on ju ometigi tavalise teismelise tüdrukuga) – kui asjad ei edeneks piisavalt kiiresti tema jaoks, kui poiss ilmutaks vaoshoitust või tahaks aeglasemalt edasi minna, kui tüdruk algataks vahekorra ja saaks rahulduse ja poiss oleks see, kelle jaoks poleks sellest midagi, sest vähemalt polnud valus… Mis planeedil see nii oleks? Meie terves kultuuriruumis on ikka veel revolutsiooniline isegi see, kui naine mehepoolsele seksuaalsele lähenemisele jaatavalt vastab. See ei pane muidugi üllatuma. Elame maailmas, kus naiste nõusolekut tihti ikka veel ei otsita, kus meid vägistatakse või survestatakse, kus me ikka veel astume vahekorda süü- või kohusetundest, kus nii mehed kui teised naised portreteerivad meie seksuaalsust kohutavalt vääriti ja naiste enda seksuaalsesse ihasse ja tõelisesse seksuaalsesse naudingusse mitte ainult et ei usuta, vaid teatud ringkondades isegi peetakse “teaduslikult” kaheldavaks. Ja paljude naiste jaoks on juba esimesel korral sellise partneri leidmine, kes igal juhul otsib täielikku nõusolekut ning ühtlasi aktsepteerib olukorda, kui see puudub, täiesti monumentaalne sündmus. Võib põhjendatult öelda, et sellistel naistel on vedanud.

Aga nõusolek, meie pelk kinnitus, on nullpunkt. Kuigi sellisel stsenaariumil on mitmeid positiivseid ja iseenesestmõistetavaid külgi, mida paljud naised, noored ja vanad, siiani pole tundnud või kogenudki, on enamasti ikkagi tegemist vaid plaasterdusega haaval, parima võimaliku tulemusega alla arvestuse tingimuste juures, millest lihtsalt parema puudumisel viimast võtame. Nagu värviks värviraamatupilti Van Gogh “Tähistaevast” ilma kollase värvita.

Põhjused, mitte tulemus, peituvad muidugi patriarhaadis. Kui see pole sinu jaoks selge kui seebivesi või sul on vaja väikest meeldetuletust, siis siit saad spikri. Juba mitutuhat aastat on naiste seksuaalsust peetud lihtsalt meeste seksuaalsuse kõrvalnähuks. Kogu meie dokumenteeritud ja kõrgelthinnatud inimajaloo jooksul on mehed valitseva klassina olnud niisamuti naiste kui omaenda seksuaalsuse peremehed (isegi siis, kui neil esimesega mingit pistmist pole). Naistel pole tihti olnud mingit sõnaõigust selles, mida mehed nende kehadega ette võtavad ja seksiks otsustavad kutsuda, või kui meil on ka avanenud võimalus end väljendada, siis ainult läbi kitsa meheliku iha perspektiivi. Meil on seljataga pikk ajalugu, kus naiste seksuaalsust käsitletakse vaid seoses abielu ja lastekandmisega, samas kui meestel on olnud voli ja neid on julgustatud seksuaalsusele, mis pole seotud ei lastetegemise ega abielusidemetega. Darvinismist või biokeemiast tõusetub igavesti tüütu argumentatsioon, mis üritab tõestada, et seksist puuduva naiste naudingu taga pole kuidagi ühiskondlikud faktorid või sooline ebavõrdsus, vaid “tõsiasi”, et naised ei tunnegi tegelikult tõelist füüsilist iha.

Oleme väga kaua idealiseerinud või pidanud romantiliseks survestamist: tugevad mehed võrgutavad ära vaoshoitud naised ja passiivsed tüdrukud. Kuigi oleme vaikselt hakanud aru saama, et jõu kasutamises pole midagi romantilist ja vägistamine pole mitte seks, vaid rünnak, ajab “leebe veenmine” meid ikka veel kihevile. Noor naine, kes tänu vanemale härrasmehele seksuaalselt tärkab, on jätkuvalt ideaal ja ühisfantaasia või põhjustab tõelist ängi juhul, kui ei naised ega mehed ettekirjutatud rollidega hakkama ei saa.

Muuseumides võime näha möödunud aegade voorusevöösid, tänased aga ilmutavad end ühtmoodi nii vaeste Aafrika naiste kui rikaste Ameerika naiste mutileeritud suguelundites; seksuaalhariduse ainekavades ja tüütult järjekindlas hea tüdruk/halb tüdruk dualismis; kodudes, kus kõik teavad, et arvuti kõvaketas on täis pornot, mida pere meespool vaatab (ja millest seksi ajal mõtleb), samal ajal kui tema naissoost kaaslane hoolitseb selle eest, et keegi ta vibraatorit ei leiaks, ega palu hirmust mehe enesekindlust vankuma lüüa seda seksi ajal kasutada.

Kõik see ning palju muud pealekauba on nii laialt levinud ja kestnud juba nii kaua, et meie iseenesestmõistetavast nõusolekust on saanud enamasti kättesaamatu ideaal.

Säärase ajastutepikkuse töö peame nüüd ette võtma ja ümber mõtestama. Mõttelõng on erakordselt sassis ja lahtiharutamine nõuab tohutut pingutust ning pühendumust. Aga me ei pea sellesse kinni jääma, eriti kuna võit ei seisne sugugi lapitud ja joonde aetud vanas ja väsinud ajaloos.

Zen-budismis püüeldakse algaja meele poole, millega näha kõike justkui esimest korda ja eelarvamustevabalt. Tundmatu võib meid hirmutada, kuid võimalus, et miski on tundmatu ja me saame sellele täiesti uue pilguga läheneda, on kingitus. Seksuaalset kogenematust peetakse tihti piinlikuks või häbiväärseks seisundiks, millest tuleb võimalikult kiiresti vabaneda. Nii mõeldes unustame, kui ainukordne võimalus on leida end olukorras, milles on meie jaoks midagi uut (ja seksi puhul on see nii iga uue partneriga, igas esimeses vahekorras).

Harjutagem oma algaja meelt. Oletagem – sest meil on see võimalus –, et naised, meie kõik, oleme igas võimalikus seksuaalses kontaktis juba seljatanud mitte ainult „ei“, aga ka „jah-i“. Oletagem, et ilma viimaseta üldse midagi ei toimugi ja kui see kõlab, siis kindlamini, tugevamini ja tungivamalt, kui praegu ettegi kujutame. Kirjutagem uue esimese vahekorra loo.

Kuidas oleks, kui meie kangelanna taust oleks selline: tema vanemad on seisukohal, et olgu seksuaalsuhe milline tahes – tõsine või ühekordne, pikaajaline või lühike –, iga selline suhe on väärtuslik ning kaasnevad positiivsed kogemused ületavad igal juhul võimalikud ebameeldivused. Me ei väldi ju akadeemilisi väljakutseid, ülikoolieksameid või spordivõistlusi puhtalt sellepärast, et tulemused ei pruugi olla rahuldavad. Mõistame, et millegi nimel, mis on kasulik, tasub tihti riskida, isegi kui see on pettumuse või haavatud tunnete hinnaga. Kuidas oleks, kui tüdruku vanemad mõtleksid nii ka tütre seksuaalkogemustest? Kuidas oleks, kui selle asemel, et toetada keskkonda, kus on normiks seksuaalne passiivsus ja vaikimine, võimaldaksid vanemad lapsele hoopis seksi jaoks turvalist kohta, toetaksid ja julgustaksid teda aktiivselt uurima rasestusvastaste vahendite ning seksuaaltervisega seonduvat ning peaksid avameelselt arutelu seksuaalsuse ja tüdruku enda seksuaalsete ihade kohta, piirdumata soovidega emotsionaalse läheduse ja turvalisuse järele, vaid rääkides ka eneserahuldamisest, anatoomiast ja oma keha tunnetamisest ning sellest, kuidas teised inimesed ja meedia seksi tihti ebarealistlikult käsitlevad? Kuidas oleks, kui ta vanemad jagaksid temaga avameelselt enda esimesi kogemusi, rõõmusid kui ka pettumusi ning seda, mida nad seksi kohta aja jooksul on õppinud?

Kuidas oleks, kui ta tunneks end mugavalt vaid kuu aega kestvas suhtes või kui ta partner oleks samast soost ning kõik teda ümbritsevad inimesed toetaksid teda, ta seksuaalseid valikuid ning nende tähtsust tema jaoks ikka sama palju? Kuidas oleks, kui ta oleks kellegagi esimest korda vahekorras selleks, et jätta hüvasti, mitte selleks, et suhet põlistada, ja kellelgi poleks sellest midagi ega vihjataks, nagu ei saaks ta suhtesse jäämata hakkama? Kuidas oleks, kui tema jaoks oleks tõeline „esimene kord“ siis, kui talle suuseksi tehakse, või kui ta teeks anaalseksi oma meespartnerile (ja kuidas oleks, kui ta partner tunneks, et see ongi tema „tõeline“ esimene kord?), või kui ta masturbeeriks ja ei ta ise ega keegi teine seaks kahtluse alla nende kogemuste õigust kvalifitseeruda esimeseks seksuaalseks vahekorraks? Kuidas oleks, kui ta peaks oma esimesel korral füüsilist naudingut emotsionaalsest lähedusest tähtsamaks ning keegi ei arvaks kohe, et ta mõtleb või käitub nagu mees (ning nõustuks eeldusega, et mehed üldse nii ilmtingimata mõtlevad või käituvad)? Kuidas oleks, kui ta eeldaks tunda pigem mõnu, mitte valu?

Kuidas oleks, kui tema seksuaalseid valikuid saadaks usaldus, et need on mõistlikud, et ta oskab enda eest hoolitseda ja ise riske maandada, eriti juhul, kui ta meespartner ei ärata sama usaldust? Kuidas oleks, kui tema esimene kord ei jõuaks kätte mitte sellepärast, et ta on oma peikaga piisavalt kaua koos olnud, vaid sellepärast, et ta tunneb, et kui nad seda kohe ei tee, siis ta kargab poisile otsa nagu näljane koer?

Kuidas oleks, kui seksini jõudes tunneks ta end juba mugavalt nii oma keha kui seksuaalsete eelistustega ja tema meespartner ei ootaks mitte seda, et ta õpetab, kingib või võtab temalt ta seksuaalsuse, vaid pigem seda, et nad õpivad selle kohta koos? Kuidas oleks, kui kõik need baaseeldused peaksid paika olenemata sellest, kas tema või ta partner on valged või mustanahalised, vastavad soonormidele või ei, on homoseksuaalsed või heterod, rikkad või vaesed, paksud või peenikesed, neljateist- või kolmekümneaastased?

Kuidas oleks, kui ta oleks üles kasvanud naisi, sealjuures iseend täielikult usaldama seksuaalsete ihade väljendamises, isegi kui need on meie omadest erinevad või väljenduvad olukordades, mis ei kattu meie individuaalsete ideaalide või kogemustega? Kuidas oleks, kui talle oleks emapiimaga sisse söödetud, et naised kogevad ja väljendavad iha ning tegutsevad selle ajel suure entusiasmiga ja see on täiesti normaalne? Britney Spears ütles „Ups,“ enne kui teatas, et tegi seda jälle, selleks et teaksime, et juba esimene kord oli kogemata ja kuigi ta läks küll arust ära, siis ta ei teinud seda meelega: tüdrukud võivad küll tunda seksuaalset tungi, aga nad ei tunne või taotle seda teadlikult. Kuidas oleks, kui Britney’le oleks emapiimaga sisse söödetud mitte „Ups,“ vaid „Lase käia!“

Eeldagem, et kuna meie kangelanna on tihti ise see, kes seksi algatab, siis ta juba teab, et teinekord tuleb tal hakkama saada füüsilise äratõukamisega samamoodi, nagu siiani mehed on rohkem pidanud kogema (mis siis, kui nad sellega väga hästi hakkama pole saanud või nende reaktsioon peegeldab kehtivaid norme mehelikkusele). Tegelikult on nii, et kui ta otsustab meespartnerite kasuks, siis ta teab, et nad võivad talle sama tihti ära öelda kui nõustuda, sest mõned mineviku meesrollid ei kehti enam ja ka ta arusaamad meeste seksuaalse iha väljendusviiside kohta on radikaalselt erinevad sellest, mida keegi meist ette kujutab.

Kuna tal puudub veendumus või eeldused, et ta peab käituma vastavalt seksuaalsetele rollidele, mille looja ta ise pole, teab ta, et peab voodis olema loomingulisem kui naised enne teda, aga veelgi enam – ta ootab seda. Ta ei taha pornot või armastusromaani, ta tahab vastastikust tantsu. Sellest on kasu ka oma kehas ennast mugavalt tundmisel: ta teab, et tema ainulaadne välimus on üks teguritest, mis vahekorra nende mõlema jaoks eriliseks teeb. Kasvanud üles tunneteta, et ta keha või seksuaalsus on räpased, ebasündsad või kellelegi teisele ära lubatud vara, on ta tänu omaenda kahele käele juba hästi tuttav nii oma suguelundite kui seksuaalsete eelistustega. Ta teab nüüdseks juba piisavalt võtteid, mis teda orgasmile viivad.

Lisaks on ta valmis selleks, et need asjad, mida ta oma partneriga otsustab voodis teha, on erinevad, sest kes teab, mida neile parasjagu proovida või uuesti teha meeldib. Alati on olemas üllatusmoment. „Äkki näkkab“ on ammu moest kadunud eufemism seksile. Ja kui me kord mõistame, kui haruldane on vastastikune ja imekombel ühel ajal tuntav Tõeline Iha, muutuvad meie ootused, nii et kui me seda kord kogeme, teame tegelikult kõik, et meil on tõesti näkanud ja isegi ainumas kord midagi sellist kogeda on suur vedamine, rääkimata mitmest korrast. Meie kangelanna ja ta teine pool planeerisid korralikult ette, et maandada riske ja olla selleks korraks valmis, kui nad tõesti üheaegselt iha tunnevad, ning see kõik võib juhtuda nädal enne või pärast kavatsetut.

Kuidas oleks, kui nad otsustavad ühiselt tegutseda ihade ajel, olgu siis oodatud või ootamatus olukorras, ja mitte siis, kui „lihtsalt läks nii“, ning nii nagu meie kangelanna, lähtuksime ka meie sellest eeldusest? Kuidas oleks, kui kujutaksime ette iseenda nõusolekut nii nagu tema oma: mitte ilusa lõpuna, vaid pelgalt algusena?

Ja seks ise? Selline seks on korraga higisem ja magusam. Kui ta on pehme, siis mitte nagu puding, vaid kui värskelt ahjust tulnud küpsis: aurav, niiske, isutav ja suussulav. Kui ta on jõuline, siis mitte sellepärast, et ühte partnerit rünnatakse või kasutatakse ära, vaid sellepärast, et energia ja sügavalt põimunud ihad on nii tungivad ja loomulikud, et mõlemat partnerit tõmbab teineteise poole nagu nädalasest näljastreigist pääsenut, keda lastakse Rootsi lauda. Naispoole ootused ja vahekorra algatamise kogemused on rohkem nagu elektriline 80ndate popplugu kui mandoliiniserenaad.

Selleks hetkeks, kui emb-kumb meie kangelastest teise suguelunditeni jõuab, on need erutusest puhvis nagu paaviani erepunane tagumik. Mõlemad partnerid on ühteaegu hirmunud ja heitumatud. Need hirmud ja lootused ei ole aga seotud haigetsaamise või valu vältimisega, vaid ärevusega tundmatutesse ja imeliselt müstilistesse kohtadesse sukeldumise ees. Sõnu kasutatakse iseenesestmõistetavate tundmuste kinnitamiseks ning soovide täpsustamiseks, kuid tihti langevad need huultelt seksuaalsele keelele ainulaadsete ühesilbiliste helide ja poollausetena, katkestatuna hingetõmmetest ja ohetest, naerust ja oietest. Kus on kelle käed, kelle jäsemed, on pealtvaatajale keeruline eristada, sest need liiguvad vahet tegemiseks liiga palavikuliselt ja on liiga läbisegi, eriti kui tegemist on samast soost partneritega. Kui mingi tegevus kestab vaid minuti või kaks, pole kellelgi sellest vähimatki, sest kohe libisetakse järgmisesse, janunedes kõige järele – nii kestab see tants aina vahelduvas rütmis, tundes kooshõljumise rõõmu, mitte äpardumise pinget. Kui miski teeb valu või on ebamugav, on seda lihtne öelda, sest partnerid lähtuvad eeldusest, et koos ei otsita mitte ainult valu puudumist, vaid pöörast mõnu.

Normaalsete kehaliste funktsioonide ja vedelike pärast häbi või piinlikkust tunda tundub kummastav ja vanamoeline. Lõppude lõpuks seisnebki seks nii sügavale kellegi teise mahladesse tungimises kui võimalik, et neis siis õndsalt ringi aeleda nagu siga mudas. Ühel hetkel teeb keegi midagi, mis tundub täiesti loomulik ja hästi seksikas, kuid on tegelikult päris totter. Keegi teine naerab valjult ja seda tõlgendatakse rõõmuavalduse, mitte solvanguna. Kedagi ei aja pingesse mõte, kaua kõik kesta võiks, sest iga teine hetk venib kui iiris ja tundub tundidepikkune.

Kui vahekord ka poole tunni pärast lõppeb, on mõlemad üllatunud tundest, nagu oleks korraga möödunud vaid mõni hetk ja mitu päeva korraga. Igaüks saab rahulduse, olgu see orgasmina, kellelegi teisele naudingut pakkudes, olles nii lähestikku kellegagi, keda sa imetled ja ihaldad, või millisel iganes moel veel on võimalik inimseksuaalsuse mitmekesistest, ehtsatest ja ainulaadsetest väljendusviisidest rahulduda. Kumbki partner ei pea teiselt arglikult küsima, kas ta sai orgasmi – seda on juba selgelt väljendatud ja kui üks partneritest ei saanud rahuldust, ütleb ta selle lihtsalt välja, sest pole küsimustki, et naudingu pakkumise ja saamise soov on vastastikune. Keegi ei arva, et mingi konkreetne tegevus mõlemat partnerit korraga rahuldab, ja on täiesti võimalik, et juba on kokku lepitud, et mõnikord ongi ägedam korda-mööda proovida. Näiteks on üks öö ühe partneri päralt ja järgmine teise. Ükski hetk seksi ajal pole privilegeeritult kõrgpunkt; orgasmid on imelised, aga niisamuti on lühikesed selgusehetked, mis järgnevad, või hingetud hetked enne, kui kaob igasugune kontroll, või esimesed peadpööritavad erutusesööstud, või jäägitult rammestunud hetked pärast kõike, kui lõpuks ärateenitult unne suigatad.

Selline seks pole lihtsalt tavaline, nagu pole see hea lihtsalt sellepärast, et polnud valus. Selline seks on kuradi imeline. Jah, muidugi, vahel on see imeline nagu sõit Ameerika mägedel või kummastav surmalähedane kogemus ja teinekord imeline nagu jalavann pärast pikka päeva – aga iga kord on see enamat kui tavaline.

Hommikul ärgates ei piirdu partnerid ainult armastusavaldustega, sest kumbki ei suuda tagasi hoida naeruturtsatusi ja poolelauselisi mõtteid: „Et siis eilne öö… noh… mmm… nämma. Oeh!“ Pärast sellist tuhande ja ühe öö unenägu näevad mõlemad välja, nagu oleksid nad just naasnud neli päeva kestnud spaa-kuurilt, kus pakuti paketti, mida saab kokku segada ainult ainult füüsisest, psühholoogiast ja biokeemiast korraga.

Ja kõik see võib olla igasuguste erinevate seksuaaltegude tulemus kombinatsioonis. Vahet polegi, sest kui sind valdab selline tunne, ei pea keegi küsima, kas tegemist oli „päris“ seksiga. Millegi muuga ei saagi siin tegemist olla.

Minu visandused ei kuulu ulmekirjanduse või utoopiliste fantaasiate kilda. Nad pole meile kättesaamatud. Kuigi me peame veel kuradi palju selle nimel tööd tegema, on see reaalsus täiesti võimalik igaühele – ka sinule – juba praegu.

Me võime siin suhtuda (ja minu arust ka peame) anarhistlikult. Võime luua väikesi kogukondi, pisikesi partnerlusi, ainulisi olemisviise, mis asuvad väljaspool praegust valdavat seksuaaloligarhiat ja kus saame oma makrokosmose piires toimida täpselt nii, nagu arvame, et asjad peaksid käima, või vähemalt sellele väga lähedalt. Vastupidiselt vägistamisele on meie valida, millal me seksime, kuidas me seksime ja kellega me seksime. Me võime isegi valida, kas üldse tahame seksida, selles pole midagi kohustuslikku.

Meie individuaalses ja kollektiivses kujutlusvõimes peitub jõud mõjutada reaalsust. Me ei saa ühtäkki teha olematuks või muuta korraga kõigi naiste tõelist seksuaalsust piiravaid barjääre. Aga mis puutub meie ideaalsete seksuaalstsenaariumite ümberkirjutamisse, meie isiklikesse seksuaaleludesse ja sellesse, millesse pühendame iseend, oma õdesid ja tütreid, on piiriks ainult meie enda kujutlusvõime. Meie võimuses on pelga keeldumise asemel välja mõtelda ja ellu kutsuda midagi paremat, midagi täiesti teisest terast kui stsenaariumid, mis on positiivsed ainult negatiivsete tagajärgede ja tulemuste õnnestunud vältimise tõttu. Hea seks, suurepärane seks, rikastav seksuaalsus ei seisne ainult füüsilise või emotsionaalse valu puudumises või emotsionaalses läheduses. Tähtis koht on ka ihal ning selle täielikus avaldumises.

Heidame reaalsuse fantaasia ees tihti kõrvale, olles kindlad, et esimene ei suuda ealeski teisest parem olla. Nii aga heidame kõrvale ka sellise võimaliku reaalsuse, mis on sõna otseses mõttes fantastiline. Mitte ainult pole naiste ihal ruumi igas seksuaalvahekorras, millest otsustame osa võtta: juba praegu on palju seksuaalsuhteid, millesse astujaid tervitab hingetu ihkamise, ootamise ja lootuse märgina kergelt rikkis, kuid plinkiv “Tere tulemast!” silt, tähendades, et kui iha end kord ilmutab ja lõpuks kõripõhjast oma esimese mäsleva karje vabastab, muutub sellest paremaks kõigi osaliste maailm.

Ja siis, ühel õhtul õige pea on ühes sinu naabermajas või isegi just seal, kus sa parasjagu oled, kaks inimest esimest korda vahekorras – ka siis, kui see juhtub juba kolmesajandat korda –, mis on täpselt selline, nagu me kõik soovida oskaksime, ja mis on lõpuks ellu unistatud, kirjutatud ja viidud.

Allikas: Feministeerium

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare