"Imeline Ämblikmees 2" jätkab peale esimese filmi lõppu, kus Peter ja Gwen üritavad enda suhtes selgusele jõuda. Samal ajal saabub linna Peteri lapsepõlvesõber Harri Osborne, kes vajab abi oma vanalt sõbralt. Lisaks saab New York endale uue kurjategija, kellel on piiramatu janu elektri järele. Filmi trailerit saab vaadata SIIT.

Ma ei nimeta ennast kindlasti Ämblikmehe fänniks, kuid Sam Raimi kaks esimest filmi, eriti just teine, olid väga head ning seadsid lati päris kõrgele. Tõsi, Raimi triloogia viimane film "Spider-Man 3" oli juba peategelast mõnitav (emotukaga Ämblikmees??) ja ülemõistuse totter, kuid minu arvates ei vajanud Ämblikmees nii kiiresti uut algust ja neljafilmilist seeriat. Kaks aastat tagasi ilmunud "The Amazing Spider-Man" tutvustas Andrew Garfieldi kehastatud väga lõbusat ja teistsugust kangelast, kuid võrreldes Raimi originaalsete filmidega, ei olnud uuel mitte midagi vastu panna. Alles hiljuti Eesti kinoekraanid vallutanud juba viies Ämblikmehe seiklus "The Amazing Spider-Man 2" kahjuks ei suutnud üllatada ning vajub samasugusesse auku nagu seda tegi uue seeria esimene film.

Tõsi, teine osa on natukene parem kui esimene, kuid mitte eriti märkimisväärselt. Nelja stsenaristi poolt kokku pandud "käsikiri" on 200-miljonilise suuruse projekti kohta naeruväärselt nõrk ning venitas minu usutavuse viimasele piirile. Selge on see, et film on tehniliselt ilus ja isegi 3D on täiesti mõnus, seega selle eest teenib teos palju punkte, kuid probleeme on filmil ikka päris omajagu. Film on liiga pikk ning korduvalt pidin tundma igavust ja kella vaatama, et kaua see teos veel kestab. Olles suur Marveli filmide austaja, siis ei oleks sellist asja oodanud. Suuresti on igavus ja loo venimine seotud faktiga, et lugu keskendub rohkem Peter Parkeri igavale elule kui Ämblikmehe seiklustele. Ämblikmeest on selles filmis väga vähe. Suur osa ajast näeb ekraanil, kuidas Peter oma toas norutab.

Veidralt piinlik ja kuiv stsenaarium ei suuda tekitada tõsiseltvõetavat antagonisti ning Jamie Foxxi kehastatud Electro meenutab pigem Arnoldi Mr. Freeze'i ("Batman & Robin" 1997), kui näiteks Doc Oci originaalse triloogia teisest osas. Max Dillon (Electro) pidi tekitama kaastunnet ja haletsust, kuid jättis täiesti külmaks ning tulemuseks on veider supervõimetega ollikene, kes suures osas filmist oli üldse ära unustatud. Mingisugusel põhjusel otsustati lisada veel kaks kõrvalist antagonisti - Green Goblin ja Rhino, kuid nende ekraaniaeg kokku on vaid väikene osa sellest, mis kulub Peteri magamistoa seina näitamisele. Parim asi Electro juures on kindlasti suur lahing Times Square'il, mis näitab suurepäraselt Ämblikmehe võimeid ja kuidas lavastaja Marc Webb tegelikult märulit teha oskab.

Suures osas siiski on teos pettumus, kuigi film algab väga hästi. Suurepäraselt tutvustatakse Harry Osborne'i karakterit (Dane Dehaan), pakkudes emotsionaalset kohtumist lapsepõlvesõbra Peteriga ning meeldejäävat stseeni enda isa Normaniga. Samuti ehitatakse ülesse Harry iseloom lühikese juhatuse koosolekuga Oscorpis, mis tegi mõneks ajaks temast loo kõige huvitama tegelase. Pidevalt kõikus noor Osborne hea ja kurja piiri vahel, olles koguaeg selline veidralt õõvastav. Kahjuks see karakter lihtsalt tapeti lohaka ja fantaasiavaese kirjutamisega, mis lõpuks muutis selle tegelase ainult edasiste filmide ülesehitamiseks. Näitlejad teevad vaatamata kõigele head tööd.

Filmi toon on kõvasti lõbusam/totram kui seda oli originaalne triloogia oma, mis on kindlasti plussiks. Kahjuks see toon ei suuda luua tasakaalu räägitava loo ja edasi antavate emotsioonidega. Näiteks poolteist filmi ülesehitatud suur müsteerium Peteri vanemate, eriti just isa suhtes, ei oleks saanud olla vähem antiklimaatiline kui see, mida filmis tehti. Samuti on film on ülelaetud situatsioonidega, mis tulevad ei kusagilt ja lähevad ei kusagile (Paul Giamatti stseen kohe alguses), tekitades vajaduse teost tugevalt lühemaks lõigata. Sellised halvasti läbimõeldud lahendused ei tekitanud karakteritega erilist sidet, seega igasugused emotsioonid, nii rõõmsad kui kurvad, läksid täiesti mööda.

"The Amazing Spider-Man 2" toob ekraanile liiga väikese superkangelase, mis ei suuda ennast müüa tõsiseltvõetavana, arvestades eelnevaid Marveli tugevaid filme ("Raudmees", "Kapten Ameerika: Talvesõdalane"). Kindlasti on Andrew Garfield parem Ämblikmees, kui seda oli Tobey Maquire ning tema sarm on suur osa uue seeria võlust. Kõige rohkem tõuseb uus film esile Emma Stone'i ja Andrew Garfieldi omavahelisest keemiast (päriseluline paar), mis loob Gweni ja Peteri suhtest suurepärase romantilise saaga, millele on lihtne kaasa elada. Paraku jäävad nendevahelised stseenid liiga väheseks, et pikast linaloost teha midagi suurepärast ning arvan, et juba paari päeva pärast ei mäleta ma sellest filmist enam mitte midagi. Lõpetuseks ütlen, et igale Marveli fännile on film pettumus, kuid Ämblikmehe fännid leiavad kindlasti palju, mille üle rõõmu tunda. Ühekordseks vaatamiseks on film täiesti mõnus meelelahutus. 


Filmile hindeks annan kuus punkti. 6/10.


Rohkem arvustusi ja palju muud leiab Filmiarvustuse leheküljelt.