"Risttuules" räägib Erna Tamme ja tema perekonna loo alates küüditamisest Siberisse kuni kaua igatsetud kodumaa pinnale naasemiseni. Lugu põhineb Erna reaalsetel kirjadel oma mehele Heldurile, kellega teel Siberisse mindi lahku.

Eesti filmimaastik vajab selliseid originaalseid mehi nagu Martti Helde veelgi rohkem, sest pole pikka aega näinud sedavõrd meeldejäävat ja liigutavat draamat kui hetkel kinodes olev "Risttuuled". Tugev rahvusliku identiteedi ja (kodu)igatsuse lugu, mis enda ajaloolises ja inimkäitumise korduvas mustris tundub leierdatud ja kurnatud, kuid reaalsuses on kodumaiselt õrn, tasakaalukalt sentimentaalne ja tõeliselt visuaalne meistriteos.

Pikad staatilised stseenid võtavad elu otse filmivaataja silmade ees, kuigi puudub igasugune otsene siduvus ühtseks arusaadavaks looks. Pärt Uusberg on mees, kes oskab luua muusikat, mis läheks hinge ja suures osas töötab film helilooja turjal väga hästi. Kahjuks kohati ülepingutatud emotsionaalsus ning kuivaks muutuv Laura Petersoni kehastatud Erna peale loetud kirjad hakkavad väsitama ning lugu muutub natukene venivaks.

Väikeste vigade taga on peidus imeline ajalooline draama, mida Eesti ja muu maailm hetkel tõeliselt vajab. Praegu on Euroopas tekkinud poliitline situatsioon, kus maailmale on vaja meelde tuletada, mida tähendab väikesele ja kaitsetule riigile agressiivne ja ettearvamatu naaberriik. Praegune domineeriv põlvkond ei tea seda aega ja Nõukogude Liidu holokausti, mis lahutas tuhandeid emasid, tütreid, isasid ja poegi.

Risttuules" jutustab just ühe sellise perekonna loo, kes keeldus põgenemast Lääne poole, lootuses, et neid ei võeta omast kodust ära. Heldur ja Erna ning nende tütar Eliide viiakse kaugele Siberisse, kus Erna kaotab kontakti oma armastatud mehega. Peagi jääb naisele oma mehest ainult meenutus ja mälestused koduõuel õitsvast õunapuust, mis muutub filmi fookuspunktiks kui kodu ja armastuse sümbol. Iga paigal seisev stseen on üks moment nende inimeste elust momendil, kui aeg jäi seisma ja aegruum kaotas igasuguse tähenduse.

Kinosaalist lahkudes haaras see film mind rahu ja vaikusega. Enne saalist välja astumist vaatasin korraks ringi ning silmasin, kuidas inimesed pühkisid pisaraid, kuid keegi ei olnud kurb, vaid eestlasele kohaselt stoiliselt vaikne, mõtlik tööinimene. Küüditamise lugu ei tõmmanud mind kaugeltki nii tugevalt kui see armastus, mille Erna ja Heldur enda kirjadega ekraanile toovad. Tahan tugevalt kiita lavastaja Helde kirge ja austust iga tardunud stseeni üles seadmisel, mis taustal peituva loo ja karakterite ilmete vaikselt lahti harutamisega suutis tekitada minus kerget õõvastust ja kõhedust. Pidevalt pidin kasutama enda fantaasiat, et manada ees ootavaid nurgataguseid sündmuseid.

Teos oskab jääda praktiliseks, mis tähendab, et ei raisata aega tarbetule üleseletamisele või liigsetele detailidele, vaid hoitakse selget "pilti" ja kindlat joont. Ambitsioonika filmi kõige võimsam moment on kindlasti Helduri saatust kujutav hetk, mis istub mul peas veel nüüdki, üle nädala aja hiljem. Lõpetuseks ütlen, et olen nõus andestama filmile väga palju vigu puhtalt ainult visuaalse lahenduse, julge ettevõtmise ning tõelise Eesti loo eest. Äärmiselt nauditav ja täitev filmielamus.

Ajaloolisele draamale annan hindeks korralikud üheksa punkti. 9/10.

Rohkem arvustusi, TOP 10 nimekirju ja palju muud leiab Filmiarvustuse leheküljelt.