Sabotaaž" räägib John Whartoni juhitud DEA eliitrühma tegevusest narkootikumide vastas sõjas. Meeskonna liikemad hakkavad järjest surema natukene aega peale seda, kui meeskond röövib narkokartellilt 10 miljonit dollarit.

Skip Woods on tõeliselt halb stsenarist ning märulifilmide juurde ei tohiks teda enam lasta. Igasugused probleemid, mis minul selle filmiga on, jõuavad tagasi stsenaariumi juurde, mis muutis selle teose tohutult igavaks. Lugu venib ja ei vii lõpuks mitte kusagile. Lisaks tegevustik ülistab ajuvaba ja mõttetut vägivalda, mida tegelikult ei ole vaja ning ei ole sisu poolt kuidagi õigustatud. Kõik karakterid peale Arnoldi kehastatud John Whartoni on ebameeldivad ja ilma igasuguse taustata, seega minult kui filmivaatajalt on ära võetud vabadus leida meelepärane meeldiv karakter - pean olema Arnoldi või detektiiv Caroline'i poolt. Tegelaste motiivid on täiesti puudu ja ei õigusta nende käitumist ning teeseldud emotsioone, mis muudab filmis kaua oodatud finaali naeruväärselt tavaliseks ja igavaks. Tagatipuks puudub filmist igasugune sabotaaž.

Teine suur probleem on lavastaja David Ayeri ja Arnold Schwarzeneggeri stiilide ebasobivus. Ühelt poolt teeb Ayer endale loomuliku stiiliga thrillermüsteeriumit, teiselt poolt on Arnoldile omane märul ja iseloom. Need kaks maailma hõõruvad valesti ning terve loo kestvuse vältel otsitakse seda tasakaalu, mis jääbki leidmata. Selle kokkupõrke tulemusel on filmis teine kolmandik täielikult paigal, mitte midagi ütlev 40 minutit, mida on raske vaadata. Esimeses kolmandikus hästi alanud huumor muutub kordavaks, hea tempoga märul kaob täielikult, lisanduvad mittevajalikud verised mõrvad (palju kehaosi), motiivid kaotavad oma usutavuse ning Arnoldi karakter kaotab varasemad emotsioonid oma meeskonnaliikmete suunas.

Lavastamise kohapealt pean tunnistama, et filmi stiil minule meeldis väga. Näitlejate meeskond on kokku pandud imeliselt ning keemia on täiesti omal kohal. Arnoldi jaoks on tegemist võib-olla karjääri parima ja tumedaima rolliga, mida on mõnus vaadata, kuid mees ei ole selle loo kõige tugevam nimi. Lisaks paljudele tuntud nägudele, astub ainsa naisena meeskonnas ülesse Mireille Enos. Tema kehastatud Lizzy on suurepärane karakter, kes on samal ajal tõeliselt häiriv ja tüütu, kuid samas huvitav ja värvikas. Näitleja jaoks kindlasti keeruline ülesanne, kuid sooritus on kiiduväärt. Lõpetuseks pean ütlema, et märulina ei ole film suurem asi, vaid oleks pidanud olema täies ulatus müsteeriumthriller koos väärilise lõpuga, sellisel juhul oleks tegemist suurepärase filmiga.

Hindeks annan viis punkti. 5/10.

Rohkem arvustusi ja palju muud leiab Filmiarvustuse leheküljelt.