FILMIARVUSTUS: "Thor: Pimeduse maailm" - visuaalselt ja sisuliselt võimas linateos
"Thor: Pimeduse maailm" sisaldab küll mõnda probleemi, aga tuima ega igava linateosega siinkohal küll tegu pole.
Siin räägitav lugu on köitev, aga oma eelkäijast pisut süngem, sisaldades rohkem traagikat, aga ühtlasi on film ka väga lõbus.
Mulle meeldib, et kogu märuli ja mürgli juures ei ole unustatud panna rõhku tegelaste omavahelistele suhetele. Näiteks on Thori ja Jane Fosteri vaheline armastus siin märksa usutavam kui esimeses filmis.
Samuti on rohkem rõhku pandud perekonnale. Stseenid, mida jagavad Thor ning Odin või Loki ja Frigga, on ühed filmi parimatest, sest need lausa särisevad emotsioonidest.
Thori kehastab taaskord Chris Hemsworth ning praegusel hetkel ei kujuta küll kedagi teist selles rollis enam ette. Muidugi sobib ta siia välimuse poolest, aga see pole kõik.
Hemsworth on suurepärane näitleja, kes kannab lihtsalt välja koomilised stseenid, aga kes saab hästi hakkama ka siis, kui asi läheb tõsiseks.
Tegelasena on Thor endiselt väga lahe. Ikka veel visatakse nalja selle üle, et Thor ei sobi inimeste maailma.
Tom Hiddlestoni poolt kehastatud Loki on tagasi (kirjeldamatult stiilne nagu ikka) ning vallutab praktiliselt iga stseeni, kuhu ilmub.
Nii vahvad kui nad eraldi on, töötavad tegelased veel paremini koos. Just siis kui Thor ja Loki ühendavad jõud, muutub film eriti lõbusaks. Samas jääb see aeg, mil nad koos tegutsevad, väga üürikeseks.
Filmi negatiivseks küljeks on kurjam Malekith, keda kehastab Christopher Eccleston. Malekith võinuks olla suurepärane pahalane, kui talle oleks antud tausta ning tema eesmärgi taga oleks võinud olla midagi sügavamat kui lihtsalt universumi igavesse pimedusse paiskamine.
Christopher Eccleston on hea näitleja, aga tal ei ole selle tegelasega tõesti mitte midagi peale hakata. Malekith'i näeb filmis vähe ning kui ta ka ekraanil on, siis suure osa ajast räägib ta oma tegelase emakeeles, millest vaataja midagi aru ei saa.
Action on suurejooneline, aga ka kaasahaarav, erinevalt paljudest oma žanrikaaslastest. Lavastaja Alan Taylor paneb mängu kõik mida ta on õppinud "Troonide mängu" tehes ning tulemused on muljetavaldavad. Minu lemmikmärulistseenid leidsid aset filmi alguses ja lõpus.
Lõppvaatus, mis leidis aset Londonis, oli väga vahva just seepärast, et stsenaristid olid lisanud juurde originaalseid ja naljakaid viise, mida kasutades head pahadest võitu said.
Nagu ikka, on tegu visuaalselt võimsa linateosega. Stseenid, mis on Islandil filmitud ning seisavad pimedusehaldjate koduplaneedi Svartalfheimi eest, näevad fantastilised välja.
Eriefektid on nagu ikka suurepärased ning ka muusika on kohati väga hea. Küll aga ei ole mõtet maksta rohkem raha, et seda linateost 3D formaadis näha, sest kolmas dimensioon ei anna mingit efekti.
Sel aastal on kinodest läbi käinud 5 superkangelase filmi ning "Thor: Pimeduse maailm" on neist parim. See linateos ühendab põneva loo, draama, vaatemängu ning enamjaolt hästi kirjutatud tegelased.
Minu jaoks oli selle filmi vaatamine väga tore kogemus. Ehk lähen isegi kolmandale ringile.
NB! Ärge KOHE saalist lahkuge. Peale tiitreid on väike stseen, mis soojendab üles üht järgmistest "Marveli" filmidest.
