Veebileht on suunatud noortele, kes vajavad moel või teisel vaimset tuge. Tegemist pole siiski veebilehega, mis asendab teraapiat või ravimeid. Pigem on veebilehe mõte suunata inimesi õigele teele, et nad ei jääks hätta ega tunneks end üksikuna.

Kui Frost veebilehega algust tegi, oli ta veel keskkooliõpilane. Ta sai sellega tegeleda kooli kõrvalt. Aastate jooksul on ta veebilehe kaudu suutnud aidata rohkem kui 200 000 inimest, kes on leidnud endale mõne uue sõbra. Esimesel päeval, kui ta veebilehte sotsiaalmeedias tutvustas, pakkus see huvi ligi 3000 inimesele.

Frost ise arvab, et suur huvi veebilehe vastu tulenes sellest, et sel ajal hakkasid inimesed üha enam rääkima vaimsetest probleemidest ja otsima oma muredele abi. Praegu on Frost üliõpilane. Ta õpib Drexeli ülikoolis ja proovib jaotada oma aega Philadelphia ülikooli ja Buddy Projecti vahel.

HuffPostile antud intervjuus selgitab Frost, et Buddy Projecti ideele tuli ta 15-aastaselt, kui tema parimal sõbral diagnoositi vaimne häire. See oli esimene kord, kui Frost puutus vaimse probleemiga lähedamalt kokku ja viis end kurssi, mida see päriselt tähendab. Ta tahtis selle teema kohta üha rohkem õppida ja olla abivajajatele toeks.

Frostil endal oli koolis sõprade leidmisega raskusi ja seetõttu kasutas ta sotsiaalmeediaplatvormi TwitterTwitterit. Sealt leidis ta üha enam inimesi, kellega ta leidis ühise keele. Frost mõtles, et mis oleks, kui ühendaks need kaks asja omavahel ja paneks aluse internetikommuunile, millest saaksid inimesed abi.

Frosti loodud platvormi kaudu on inimesed hakanud Twitteri või Instagrami teel suhtlema. Mõned on omavahel vahetanud telefoninumbreid, kohtunud ja saanud headeks sõpradeks. See, kui kaugele minnakse ja kui palju hakatakse suhtlema, sõltub inimestest. Enamasti on noored saanud palju tuge.

Naine meenutab, et kui ta 15-aastaselt veebilehega alustas, ei võtnud inimesed teda vanuse tõttu eriti tõsiselt. Nüüd, olles 20-aastane, on paljud inimesed aga heas mõttes üllatunud, et ta sellise veebilehega tegeleb ja proovib inimesi aidata.

Allikas: huffingtonpost.com