Helen Laht: viimasel hetkel otsustasin, et ei lähegi keemiat õppima, tänu sellele töötan täna Heidi Park'i juures
Ehtekunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Tanel Veenre ütles: “Olulised elukutsed pole enamasti ühiskonna ja eakaaslaste poolt väärtustatud, ihaldusväärsete ametite tipus troonivad raha ja tuntusega seotud ametid ettevõtjatest popstaarideni. Mulle väga läks korda Artur Taevere sõnavõtust kurb tõdemus, et noored ei taju oma tegemisi tähendusrikkana. Ning see on juba ühiskonna, mitte noorte probleem.”
Noorte Hääl alustab lugude sarjaga “Olen uhke!”, kus sõna saavad Eesti noored, kes räägivad oma tööst ja selle väärtustamisest.
Et rääkida oma lugu sellest, miks olen õnnelik ja rahul selle üle, kuhu olen erialaselt jõudnud, pean alustama perioodist, mis on iga noore jaoks küllaltki keeruline ja määrava tähtsusega pöördepunkt elus — gümnaasiumi lõpust.
Minu tulevikuplaan oli seotud Tartu Ülikooli keemiaga, kuhu sain riigieelarvelise koha. Olin selles valikus küllaltki kindel, kuna parimad sõbrad suundusid edasi õppima ülikoolilinna. Päev enne õppima asumise kinnitamist otsustasin kuulata oma “südame häält” ja valida hingelähedasem elukutse kokanduse näol. Viisingi paberid sisse hoopis Kuressaare Ametikooli toitlustusteeninduse erialale.
Mõnes mõttes oli see küll keeruline otsus, sest millegipärast on levinud hoiak, et kutseharidus ei ole hea valik ja seda valitakse n-ö viimase võimalusena. Viimasel ajal aga hakkab tunduma, et olukord on paranemas ja kutseharidust väärtustatakse üha enam. Sest nagu on öelnud ka Oskar Lutsu teostest tuntud Teele: „Ega nimi ja amet meest (naist) riku“. Iga üks saab omal alal edukas olla, olgu see siis koristaja, poemüüja, kondiiter, keemik või finantsjuht.
Nõnda siis läkski, et kahe aasta pärast oligi koka kutsekvalifikatsioon olemas. Töötasin erialal ja olin oma valiku üle õnnelik, kuid aegamisi hakkas kiskuma asi rohkem magusa maailma poole. Vabal ajal meeldis katsetada mõnda uut koogi retsepti või magustoitu. Sellest arenes välja idee hakata kookide küpsetamisega elatist teenima.
Uue kooliaasta alguses olingi Tallinna Teeninduskooli kondiitrite nimekirjas, millele järgnes tööpakkumine Heidi Park’i ettevõttes kondiiter.ee ja osalemine võistlustel Noor Meister 2014. Ja nüüd ma olengi siin: töötan ühes hinnatumatest kondiitriäridest Tallinnas ja hakkan valmistuma novembris toimuvateks võistlusteks Belgradis.
Kondiitri elukutse meeldib mulle oma vaheldusrikkuse poolest, tööpäevad koosnevad tellimuste vastuvõtmisest, klientidega suhtlemisest, kookide küpsetamisest, tortide kaunistamisest ja tellimuste kohale transportimisest.
Igapäevaselt tuleb muidugi kõige rohkem täita püsitellimusi kohvikutele ja kooke küpsetada, kuid nädalalõppudel tuleb rohkem ette eritellimustöid pulma-ja sünnipäevatortide näol, kus saab kasutada väga palju fantaasiat ja olla loominguline. Suurimaks preemiaks on kliendi positiivne reaktsioon tehtud tööle, ehkki eestlased väga tihti ja nähtavalt oma emotsioone välja ei näita, siis seda väärtuslikumad need hetked on.
Elus on hetki, mis vajavad tähistamist ja tihti kuulub nende hetkede juurde mõni tort või kook. Ja selleks olemegi olemas meie, kondiitrid, et muuta hetked eriliseks. Kondiiter loob oma tööd tehes midagi maitsvat, kuid samal ajal ka kaunist ja isegi kunstilist.
Minu lemmikteemaks ja kondiitrite tippteoseks võiks nimetada pulmatorti, mis peab olema perfektne nii väljast kui seest, kuna see on kellegi erilise päeva jaoks sama oluline nagu täpp “i” peal. Millegi sellisega hakkama saamine teebki mind uhkeks oma eriala üle.
Olgugi, et ma ei valinud kõrgharidust, arvan, et häid kondiitreid on maailma vaja sama palju kui häid juriste või keemia laborante. Olen uhke, et olen kondiiter ja saan muuta oma tööga kellegi päeva magusamaks.
Tahad oma loo kaudu teisi inspireerida? Kirjuta noortehaal@delfi.ee!
