Olen tihti mõelnud, miks purunevad abielud ning sõprusliidud, mis kõrvaltvaatajale paistavad kindlad ning tugevad. Põhjus on lihtne: kaaslast ei märgata ning ei saada aru, kui raske tal on. Suhtlemisel tehakse sellega palju vigu, mis lõpuks maksab kätte. Enamasti jääd sa lihtsalt üksi.

Olen palju elus kokku puutunud väga labase kuid levinud probleemiga — inimene kurdab oma sõbrale/sõbrannale muret, kuid too kuulab su ära ja hakkab siis enda probleemidest leierdama. Kasu ju ei saa sellest keegi. Kumbki ei leia oma murele lahendust pelgalt kurtes ning kaaslase probleemi olematuks või mittemillekski pidades. Mõlemad peavad sõpra hoolimatuks, kuna too ei pea tema muret millekski. Enamasti inimene solvub ning enam oma muret teisele kurtma ei lähe.

Teismeline on eriti haavatav ning kindlasti ei ole nende probleemid tühised. Alati tasuks nende jaoks olemas olla ning selgitada neile asju nii, et nad sellest aru ka saavad. Hiljem on jama, kui juba halvad mõjutused on võimust võtnud.

Me taipame alati ära, kui vestluskaaslane meid ei kuula. Tulemus on usalduse kadumine ning lukku minemine. Enam lihtsalt ei räägita. Ning katsugu see hajameelne sõber siis usaldust taastada, see saab keeruline olema.

Teiseks probleemiks on suutmatus kuulata ning segatakse teise jutule pidevalt vahele. Lõpuks võib vestelda ligi tund aega, kuid edasijõudmist pole märgata.

Kolmandaks — alati pole sõnu vajagi. Piisab hellast ja hoolivast pilgust, mis soojendab rusutud hingega inimest raskel ajal. Või istuda vaikselt tema kõrval ning näidata sellega sõbra suhtes lugupidamist ning kohalolekut. Ärge arvake, et see ei mõju ega aita. Aitab küll ja kuidas veel!

Just sellised hetked ongi meie elus määravad. Me saame teada, kes on meie tõeline sõber, kes ei lahku meie kõrvalt ka rasketel aegadel. Selliseid inimesi austan ma väga.

Liiga palju näeme hoolimatust selle erinevates vormides. Paljud on hõivatud iseendaga ning ei suuda seetõttu kellelegi teisele keskenduda. Kuid see tuleneb sellest, et me oleme harjumuse orjad ning tekitame ise endale mõttetult probleeme ning sekeldusi. Mida muretum on meie elu, seda rõõmsamad me oleme ja saame pühendada end ka oma sõpradele.