Olen ise kirjutanud mitmeid teoseid. Ma olen tihedalt seotud žurnalistikaga, noortekirjandusega ning miks ka mitte blogindusega. 

Just esimene ja viimane võimaldavad saada parimat ülevaadet sellest, kuidas reageerib lugeja sinu teosele. Lugeja reaktsioon on väga oluline ning see mõjub palsamina iga kirjaniku südamele.

Samastus on märksõna ükskõik mille kirjutamisel. Kui lugeda väga teaduslikku teksti, siis tihtipeale on meil keeruline seda mõista või analüüsida, sest see on meist suhteliselt kauge, kuid on ka neid teaduskirjandusteoseid, mis võimalduvad samastuda. Need ongi head.

Inimene on loll ning ei mõista endast kauget. Selleks, et me suudaksime seda mõista, on meil vaja midagi, mis aitab meil samastuda. Romaani puhul on see puht inimlik faktor, teaduskirjanduse puhul võrdlused, mis on meile mõistetavad. 

Ajaloost on meile tuttav teooria, et Ameerika pärismaalased ei näinud alguses lähenevaid laevu - seda nii Kolumbuse kui ka viikingite tuleku ajal. Põhjus oli väga lihtne: nad ei suutnud endale lihtsalt ette kujutada midagi sellist. Lõpuks harjus nende aju selle pildiga ära ning nad tuvastasid hägustest kontuuridest laevataolise (nende omad olid pigem paadid) moodustise.

Nii on ka inimese ja kirjandusega. Esialgu võib meil keeruline olla ette kujutada erinevaid kirjeldatavaid nähtusi, mida kohtame näiteks ulmekirjanduses. Selleks kasutatakse meile tuntuid ning kogetud võrdlusi, mis lähendab emotsiooni ning vaatemängu.

Noorte hääles kirjutati, et noortekirjandus võimaldab samastuda. Tegelikult on see puhtalt silmaringi küsimus. Mida haritum oled ning mida parem on kirjanik, seda rohkem suudad sa samastuda ükskõik millise teosega.