Inimesed võiksid osata vabandada
Alati on vaja leida see süüdlane. Keegi kõrvaltvaatajatest ju tegelikult ei mõista kumbagi hukka, õnnetused ju ikka juhtuvad. Ometi ei taha keegi seda süüd enda peale võtta. Nii võtabki sööklatädi lapi, kortsutab kulmu ning koristab ära. Mitte kumbki ei vabanda, ei üksteise ega ka söökla tädi ees, kes seda siis koristab. Vabandamine tähendaks ju tunnistamist „Ma olen midagi halvasti teinud.“ Ja me keegi ei taha olla nõrgad ja tunnistada oma vigu.
Teiste süüdistamine ja tegude eitaine on juurdunud juba varasest lapsepõlvest. Vaidlused, kes lõhkus klaasi või mänguasja, joonistas seintele või vanemate tööpaberitele on saatnud meid mudilase east. Kõik need juhtusid justkui iseenesest või nagu lastefilmis süüdi oli „Pätu“.
Hiljem, teismeeas, muutuvad teod ja ka suhtumine. Aga vaidlusi kahe nooruki vahel, kes üksteisele kooli koridoris kallale läksid ja hiljem koolidirektorile peavad aru andma, tuleb ikka ette. Kes siis ikkagi alustas? Või kuulates neiude hüsteerilisi vestlusi, kes rääkis mingi saladuse välja. Kõik eitavad ja süüdistavad teisi. Ja need, kes ei ole asjasse segatud vaatavad pealt, vahel ka ässitavad takka. Kindlasti ei oleks paljud sinised silmad löömata jäänud, kui sõprade poolt „Kaitse end nagu mees,“ ei ässitaks ka kõige tühisemate asjade pärast peksma.
Miks me üldse otsime nii paaniliselt süüdlast? Kas see aitab? Kas süüdlase leidmine teeb purunenud klaasi terveks? Samas klaasikildude kokkukorjamine tagab selle, et keegi ei astu endale klaasi jalga. Kakluses tekitatud sinised silmad paranevad ja välja räägitud saladused on tegelikult tühised. Aga sellegipoolest austaksin ma väga inimest, kes pärast millegi minule kuuluva lõhkumist tuleks ja paluks mult andeks. Ma ei ole kunagi siis vihastanud, aga kui keegi on jätnud lõhutud asjad lihtsalt kuhugi minu leida, siis see ajab küll närvi mustaks, kuna asjad ei oma väärtust.
