Inimkaubandus ei ole meie probleem — kas tõesti?
On esinenud olukordi, kus endiste Nõukogude riikide või idabloki noored tüdrukud otsustavad kodumaa tolmu jalge alt pühkida ning välismaale õnne otsima minna. On nad siis enda arust hea tööotsa leidnud või kisub hoopiski mõni meesterahvas neid kodust lahkuma, see pole enam oluline.
Olulist rolli mängivad kodused tingimused, tihtipeale ka vaesus. Kohale jõudes öeldakse, et töökohta pole olemaski, sind müüakse maha, sunnitakse prostituudiks hakkama.
Fakt on see, et täiskasvanuikka jõudnud noorte naiste puhul taoline trikk toimib. Ei ole ka harv juhus, kui bordellist leiab 13-14 aastaseid lapsi — ei, nad ei ole seal vabatahtlikult. Teatud riikides tuuaksegi lapsi ilmale selle eesmärgiga, et nad hiljem raha eest maha müüa. Enamasti satuvad nad seksitööstuse ikkesse. Orjade tipphinnaks on 10 000$. Äri õitseb, investeering on kasumi kõrval väike.
Bordelli sisse astudes ei taipakski, et keegi seal vastu tahtmist “töötab”, kuna tüdrukud on sunnitud naeratama ning oma tööd “nautima”. Vastasel juhul ootab neid karistus — peksmise, sigaretikonidega käte põletamise või muu taolise näol.
Inimkaubandust võiks pidada nö moodsaks, tänapäevaseks orjapidamiseks. Värbajad on head manipulaatorid — nad oskavad ohvriks sattunud isiku kaitsetust väga edukalt ära kasutada, hirmutades ekspluateeritavat ning tekitades talle füüsilisi vigastusi.
Iga üks võib olla ohver. Jah — ka mehed ja poisikesed. Inimkaubanduse ainuke osa pole seksiäri ja kõik sellega kaasnev. Ka elundikaubandus ning sunnitöö on inimkaubanduse alla lahterdatud. Ning kuna tänapäeval on üsna levinud tegevus minna välismaale paremat elu otsima, enamasti reageerides mõnele töökuulutsele, siis peaks iga üks meist tegema eelnevalt korraliku eeltööd.
Usalda, aga kontrolli! — Tundugu värbaja ükskõik kui usaldusväärne, kontrollima peab alati. Uuri välja, kas antud töökoht näiteks eksisteerib mõnes registris. Muuseas, Facebook on vägagi kasulik. Sealt leiad kindlasti infot tööandja kohta.
Taoliste ekspluateerimise juhtumite juures on üsna tavaline seik see, et kohale jõudes nõuab värbaja su passi ja teisi isikut tõendavaid dokumente. Väidetavalt siis selleks, et töötõendit või muud tegelikkuses väljamõeldud asja vormistada. Selline nõudmine on väär. Dokument on sinu isiklik asi, sa ei pea seda kellelegi andma. Taolisteks puhkudeks võid kaasas kanda passi koopiat!
Ning lõpetuseks mõtle kindlasti välja plaan B, juhuks kui midagi peakski valesti minema. Sa ei või ju kunagi teada. Vahest oledki tööotsa peale saanud mõne tuttava kaudu ning kõik tundub õige, kuid ka see võib üsna petlik olla.
Seega nüüd siit tekibki küsimus — kas inimkaubandus pole tõesti meie probleem?
