Internet - sotsiaalelu mõrvar ja legaalne inimkaubandus?!
21. sajandil on pea võimatu elada ilma internetita. Paide meedialaagri esimesel päeval selgus, et seal puudus traadita interneti ühendus WiFi. Paljudes süttis suur ja lõkendav paanikaleek lihtsalt teadmisest, et nad peavad olema eemal internetist terve nädalavahetuse. Mina isiklikult olin ideega päri, kuna tean, et interneti kasutamine neelab suure osa mu vabast ajast ja paar päeva ilma selleta oleks olnud hea võõrutusravi. Hirmutav on, kui palju me sõltume võrgust ning palju me veedame oma aega seda kasutades.
Kui ma mõtlen internetile, siis meenub mulle alati kaasaja tõlgendus Charles Darwini evolutsiooniteooriast. Kindlasti on paljud näinud pilti, kus on inimese erinevad arenguetapid teel ahvist inimeseks. Nüüd on sellele lisatud veel üks etapp, kus homo sapiens sapiens istub selg küürus arvuti ees. Inimesed on teinud läbi peaaegu 2,5 miljoni aasta pikkuse arengu, aga infotehnolooga progress on seda kõike minetamas. Darwini teooriast loodud sketš on tegelikult ülitabav, kuna pidev kompuutrite ees istumine rikub meie rühi ning kahjustab tervist ka muul moel. Oma kehahoiakult langemegi taas ahvide tasemele. See kõik sünnib põhjusel, et kõikvõimas internet on pugemas igale poole meie ellu ning arvuti taga veedetakse üha enam aega. Ma ei oskagi enam nimetada asja, mida ei saaks helendava ekraani tagant ära lahendada. Virtuaalmaailm peidab endas kõike: poed, suhtluskohvikud ehk jututoad, kool, töö ning veebikodud, kus paljud inimesed veedavad oma päevas rohkem aega, kui enese reaalses elukohas. Vaid ühe klikiga saad tellida koju toidu, sisustada korteri ning teha ära koolitööd. Kõikide igapäevaste asjaajamiste kolimine internetti ei panegi meid soovima sealt lahkuda.
Tänapäeva modernse inimese eluviiside tõttu pole meil tihti aega oma sõpradega kohtumiseks. Siinkohal abistab meid taas virtuaalmaailm. Meie sõbrad, perekond ja sotsiaalne elu on koondatud suhtlusportaalidesse. Läbi nende sõlmitakse ka uusi tutvusi ning kodust väljaminek muutub ebavajalikuks, kuna uued suhted ja kontaktid on vaid hiirekliki kaugusel. Kui varem leiti sõpru avatud linnaruumis käies, pidutsedes või koolis, siis nüüd on kadumas reaalne ning interaktiivne suhtlus. Kui juhtus, et sa soovisid minna oma sõbraga juttu vestma, siis pidid temaga näiteks pargis kohtuma, kus on võimalused sportimiseks ning muudeks aktiivseteks tegevusteks. Nüüd pole vaja semudega lävimiseks isegi majast väljuda, sulgutakse vestluseks oma tuppa ning ainsad lihased, mis saavad treeningut, on sõrmelihased, mis vajutavad alla täheklahve ning paitavad elutut hiirt. Seesugune olukord, kus kaob vahetu kontakt inimestega, on eelduseks, et päriselus on inimene teistega suheldes justkui eksinud kassipoeg, higiste käte ning kokutava kõneviisiga, suutmata end arusaadavaks teha, kuna tema ja vestluspartneri(te) vahel puudub kaitsev ekraan. Lisaks sellele jätavad järjest rohkem ka lapsevanemad oma võsukesed protsessori ja kõvakettaga lapsehoidja hoolde. Nõnda on internet muutumas emaks, isaks, hoidjaks ning õpetajaks.
Sõpradega suhtlemisel üle veebi on õnneks ka positiivsem pool. Tänapäeva inimesed on niivõrd mobiilsed, et tutvused ning sõprussidemed ulatuvad teisele poole maakera. Seega on hea, kui on võimalus viibida kontaktis nendega, kellega ei ole võimalik lävida vahetult. Raske oleks külastada piisavalt tihti sõpra Hiinas, kes sulle suudab alati head nõu anda. Läbi sotsiaalvõrgustiku saab ta seda teha vaid hetkega ning see ei nõua üldjuhul ka kulutusi kummaltki osapoolelt.
Üleüldse, suhtlusportaalides, mis koguvad pidevalt populaarsust, nähakse veel üht potentsiaalset ohtu. Erinevad saidid, kuhu saab üles riputada oma pilte, on muutumas omamoodi 21. sajandi inimkaubanduseks. Registreerides end mõnele populaarsele lehele, näiteks Facebook, ning lisades sinna enese pilte, mis on tihti üsna paljastavad, asetaksime iseennast justkui väljanäitusele, et end „müüa“. Omamoodi inimkaubanduseks loetakse seda seetõttu, et lisatakse enamasti ka mingisugune tutvumissoov kas oma profiilide lisainfosse või on ka muid võimalusi. Tuues robustse võrdluse, võiks väita, et kui varem olid bordellid ja kupeldajad, siis nüüd on rate.ee ja moderaatorid.
Selline enese „müümine“ loob veel omakorda huvitava situatsiooni. Inimesed on hakanud enese välimuse kohta valetama. Teistele vaatamiseks pannakse pilte, mis ei kuulu arvuti ees istuvale isikule, või tehakse inimestele valutuid ilulõikuseid Photoshopiga. Kuna internetis tutvumise puhul puudub otsene kontakt, ei saa anda oma vestluskaaslasele adekvaatset hinnangut. Veebis pole oluline sinu karismaatilisus, malbe hääl või soojad käed, vaid just su välimus, sest see on kõik, mis sinust su kaaslasele jääb. Üle võrgu vestlus ei anna reaalset pilti inimese olemusest, sest meie sõnad kirjas on hoopis erinevad, kui need tuleks üle meie huuli. Suhtlusportaalides pole oluline kes sa oled, vaid milline sa välja näed. Niisugune käitumine on sama hea kui reaalses elus käia ringi paberkott peas, sest ei taheta näidata, kes sa tegelikult oled.
Veeb on suretamas välja meie suhtlusoskust ja meie isiksust. Infoühiskonna arenedes võib see olukord veelgi süveneda, sest tehnoloogia uueneb ja pakub üha innovatiivsemaid lahendusi. Ma ei imestaks, kui mu lapselapselapsed ühel päeval ei pea lahkuma oma arvuti tagant, vaid kõik toimib nagu Wall- E multifilmis. Kuna nii palju sõltub internetist, siis pole ka ime, miks laagri algul nii palju noori endast välja läks. Juba tänapäeva noorte elus sõltub nii palju võrguühendusest, seega pole ime, et nende maailm raginal kokku langes. Mina ei kanna peas paberkotti ja kutsun oma sõbrad alati pigem välja burksi sööma või nautima midagi, mis ei võta raha, näiteks jalutuskäik Emajõe kaldal. Lisaks sellele olen kindel, et saadan ühel päeval oma lapsed pigem õue mängima, kui et lasen neil juba kolmeaastaselt saada prillikandjateks ning lubada arvutil viita nendega rohkem aega, kui mina. Helistage teiegi sõpradele, tehke koos midagi huvitavat ja tegelege oma väikeste sugulastega enne, kui teid väärtustatakse vähem kui Pentium 3e.
Õnne Allaje
11h klass
Lähte Ühisgümnaasium
