Kas inimesed kardavad, et kedagi lohutades jäävad nad kuidagi vaesemaks?
Sellepärast tulekski ennast rohkem teiste olukorda panna, et mõista mida tema tunneb selles olukorras. Sa ei tea kunagi, millal võib keegi Sulle sama teha.
Mina isiklikult olen seda väga palju kogenud. Umbes 5 aastat tagasi hakkas minu kannatuste rada pihta. Kõige hullem on selle asja juures see, et ma käin selle inimesega siiani ühes klassis, ning pean teda iga päev nägema. Tänaseks on muidugi hullem kiusamine lakanud, kuid päris korras ei ole miski. Sel ajal kui mind kiusati, käisin ma väga palju kooli psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi juures. Ja see aitas, kasvõi natukenegi.
Sellepärast ma soovitangi kõigil, keda kiusatakse või on seda kunagi kogenud, rääkida sellest kellelegi täiskasvanule, see aitab. Alguses ma tõesti ei uskunud sellesse, kuid praeguseks on sellest abi olnud. Kannatustega käib kokku ka heatahtlikkuse ülesnäitamine. Eriti kui teed seda kellelegi, kes kogeb seda väga vähe. Kõige lihtsam on heatahtlikkust välja näidata sõnadega. Üks hea sõna päevas võib muuta kellegi päeva palju ilusamaks ja ta on sulle selle eest tänulik. Isegi naeratus võib muuta tema päeva rõõmsamaks. Kas see pole mitte hea tunne, kui sulle tuleb tänaval vastu keegi võõras ja naeratab. See peab rõõmsaks tegema!
Kui keegi vajab abi, siis paku talle seda! Ma olen tähele pannud, et enamik inimesi kardab öelda häid sõnu ja paljud ei julge häid emotsioone välja näidata. Võib-olla nad lihtsalt kardavad, et jäävad sõnade- ja tegude vaesemaks, aga see ei ole absoluutselt nii! Seda ei tohiks kohe kindlasti mitte karta! Kui ütled teistele häid sõnu, saad ka neid ise vastu! Ka mina olen kogenud palju heatahtlikust, nii sõnade ja tegude näol ning see teeb meele rõõmsaks. Palun ärge kartke oma häid tundeid välja näidata ja NAERATAGE!
