Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

"Kas me tõesti jääme lootma, et Eestis pettunud talendid tahavad tulevikus siia panustada?"

 (105)

Robbie Williamsi kontsert
Foto on illustreerivFoto: Martin Dremljuga

Kui algselt oli palju vahtu sellest, et kõik talendid tuleks sammu marss koju kupatada, siis varsti hakkasid prohvetid häälekalt kisama, et võõrsil olevatest talentidest on Eestile tulevikus suurt tulu ja tuleb hoopis sellele keskenduda, kuidas neid kodumaa huvides rakendada oleks võimalik.

Pole kahtlustki, et hoolimata väikesest rahvaarvust ongi paljud meie edukad kaasmaalased suurel areenil läbi löönud ja sealjuures säilitanud kontaktid Eestiga ning oma panuse siinse elu arendamisse andnud. Paraku tuleb tunnistada, et see on vaid käputäis. Ainuüksi üle lahe ei purjeta ainult lihttöölised, vaid ka Eesti kõige helgemad pead, need, kes inimlikes oludes meie riigi huve võiksid teenida.

Helsingin Sanomat'e andmetel on ligi pooltel Soomes elavatest eestlastest akadeemiline kraad või rakenduskõrgharidus. Helsingis on asutatud ka eestlaste akadeemiline klubi, mille liikmeteks on juhid, eksperdid, arstid ja teadlased. Möödunud aasta andmetel elab Soomes 44 863 eestlast, mis teeb meist sealse suurima vähemusrahvuse.

Seni kuni eestlaste lahkumine on kasvav trend, ei tohiks olla ruumi mõttekäigule, et need samad solvunud inimesed, kes lähevad siit ära seetõttu, et neid kodumaal ei hinnata, kangesti Eestile midagi tulevikus tagasi sooviksid anda. Kindlasti on ka neid, kes kogemustepagasiga tagasi tulevadki, kuid numbrid kõnelevad keelt, mis ei tohiks meil lasta väljarändesse kergelt suhtuda ja lootusrikkalt hingata "nad ju lähevad ainult selleks ära, et kõik hea siis siia tuua". Need numbrid ei luba meile, et äraminejate näol on kasu suurem kui kahju.

Loe veel

Seotud lood:

Ühelt poolt on inimesi, kes täiendavad ennast välismaal, et seal õpitut Eesti elu edendamise huvides rakendada, teisalt on neid, kes tunnevad, et neil ei ole kohustust ega tahtmist siia panustada ja nad ei võlgne Eestile midagi. Muidugi on lihtsam olla küüniline ja mõelda, et "mida Eesti minu heaks on teinud, lähengi sinna, kus muru rohelisem ja taevas sinisem". Kuigi selline suhtumine on vastukarva optimistidele ja patriootidele, siis negatiivne meelestatus ei tee sellist mõtteviisi veel valeks. Me ju näeme, mis komejant meie poliitikamaastikul toimub, inimesed on väsinud midagi või kedagi tõsiselt võtmast, igaüks leiab lihtsalt oma viisi, kuidas siinse eluga suhestuda (või mitte suhestuda).

Igasugune küla-koer suhe peaks ikkagi olema vastastikune. Seni, kuni siin ei ole sündinud käegakatsutavaid muutusi, vaid üks skandaal ajab teist taga, siis ei tohiks ka lootma jääda, et kõik võõrsile minejad siia jubedalt tagasi igatseksid ja Maarjamaa ellu panustada sooviksid. Rääkides veel kodumaa-armastusest, siis asja tuum ju pole selles, nagu inimesed ei hindaks oma vabadust, kodumaa ilu, loodust või isegi kaasmaalasi, kelle kallal on kombeks hambaid teritada. Asi on inimestes, kelle me oleme valinud ennast esindama ja otsuseid langetama.

Kuni äraminejate hulk on nii suur, siis me ei peaks otsima vabandusi stiilis "pole ju viga, et nii suur hulk lahkuda otsustab, küll nad tagasi tulevad", vaid otsima aktiivselt lahendusi, et meie parimad pojad ja tütred ei lahkuks jäädavalt ja ei rajaks oma peresid ja kodusid sinna, kus vahest ei ole küll nii kodune, kuid siiski inimlikum ja elamisväärsem elu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare