Kas tõesti ei ole võimalik, et jumal, jõuluvana ja inglid eksisteerivadki?

Ma usun kõrgemasse võimu. Ma usun kummitustesse ja ma usun isegi jõuluvanasse. Õige pisut ka päkapikkudesse ja inglitesse. Aga mis siis? Miks vaadatakse alati halvustavalt selle jutu peale?

“Usk on nagu armastus, seda ei saa sundida,” ütles Arthur Schopenhauer.

Ma ei ’’levita’’ oma uskumusi. Ei, ma ei sunni mitte kedagi uskuma seda, mida olen võtnud ise nõuks uskuda. Ma isegi ei räägi oma uskumustest enne, kui keegi on minult midagi küsinud.

Kuid ma ei mõista, miks on mingi nähtamatu piirini inimestel uskumine keelatud. Just nimelt — nähtamatuni. Öeldakse alati: ’’Eks iga inimene usub seda, mida tahab.’’ Ja siis järgmisel hetkel sosistatakse nurga taga, kui imelik on see inimene. ’’Oh, mida kõike ta usub! Puhas vale!’’ Aga äkki ei olegi nii vale? Avame korraks oma mõttemaailma. Kust on pärit jutud jumalast, jõuluvanast, inglitest? Kas tõesti ei ole isegi mitte kõige pisemat võimalust, et nad tõesti eksisteerivad? 

Ma saan eakaaslastelt alalõpmata halvustavaid kommentaare oma uskumuste kohta. Miks on inimestel raske leppida mõttega, et me kõik oleme erinevad? Erineva taustaga inimloomad. Elame kõik oma elu. Oleme võtnud nõuks uskuda erinevaid asju ja seda otsust tuleks aktsepteerida.

Ei, ma ei kutsu teid üles pühapäeval kirikusse minema või jõulude ajal kaameraid välja panema, et kindel olla jõuluimede olemasolus. Ma tahan vaid öelda, et ärge halvustage inimesi, kes on nõuks võtnud uskuda kellessegi kõrgemasse.