Kas tuleb tuttav ette? 5 ääretult tüütut asja, mis on ühistranspordiga sõites üsnagi paratamatud
1. Aeg otsustab
Bussidel on kindlad väljumise kellaajad ja nendega peab arvestama, nad ei oota, kui inimene hommikul kogemata sisse magab või kohvi peale kallab. Kui õigel ajal peatuses ei ole, siis sõidab sõiduk minema ja reisijale jäävad vaid valikud: kas oodata järgmist võimalust edasi liikuda või oma plaanid ümber korraldada. Ise juba bussis olles ei jõua aga ära kannatada, millal sõit ometi algab. Ühistranspordiga liikumine tähendab sedagi, et ei ole vabadust ise valida, millal kuhu minna ja mis ajal minema hakata.
2. Ebasobiv temperatuur
Teate neid talvehommikuid, kui väljas on -20 kraadi külma ja sõiduk ei tundugi saabuvat? Viimaks kohale jõudes avab buss uksed ja inimesed trügivad peale, et vähegi sooja saada. Kahjuks saavad nad pettumuse osaliseks, sest sees on peaaegu sama külm kui väljas. Suvel aga on lood hoopis teised - konditsioneeri justkui ei eksisteerikski ja sauna pole ammugi vaja - bussis on sama palav kui soojamaareisil.
3. Liiga palju rahvast
Ühistranspordis on pidevalt liiga palju inimesi, see aga tähendab, et ei ole kohta, kus istuda või astuda. Liigagi tihti peavad reisijad püsti seisma ja sellega saab edukalt seostada üht mõttetera Twitterist:
Tõsi, kas pole? Hullumeelses liikluses on ootamatud pidurdamised kindlasti paratamatus, aga ega keegi nende suur austaja ole.
4. „Mina esimesena!“
Kõigil on väga kiire ja see omakorda tähendab, et igal pool leidub trügijaid. Neid on nii noorte kui vanade hulgas, küll lükatakse teisi jõuga eest ära, küll tullakse sujuvalt järjekorras vahele. Levinud on ka kõikvõimalike vigurite tegemine käekottidega ja neist rääkides saabki liikuda viimase punkti juurde.
5. „Noh, see koht on mu koti jaoks!“
Päriselt? Oletame, et bussis on 30 kohta ja sõita 50 tahab inimest, sisenedes hõivavad päris mitmed kohe kaks istekohta. Milleks? Eks ikka selleks, et ei peaks oma väikest käekotti süles hoidma ja kedagi teist, ka küsimise peale, enda kõrvale istuma laskma. Hiljuti juhtusin kuulma taolisest olukorrast: ühes Tallinna ühistranspordivahendis oli parasjagu kaks vaba kohta. Peatuses tulid peale vanadaam ja väike poiss, kelledest viimane pakkus viisakusest tädile istet. Pakkumine võeti vastu ja selle asemel, et teine koht poisile jätta, tõstis naine sinna rahulolevana oma koti.
