Umbes kaks kuud tagasi hakkasin natuke rohkem mõtlema sellele, mida ma õieti endale suhu pistan. Ma vähendasin kiirsöögikohtades käimist, rämpstoidu tarbimist ning hakkasin üleüldse natukene enam mõtlema sellele, mida ma söön. Ega see eriti tulemusi ei andnud. Umbes nädal aega pidasin vastu ilma Coca-Cola, krõpusude ja hamburgerideta, kuid siis tuli see kõik tagasi - ja veel kuidas. Ma andsin alla ning jätkasin samamoodi toitumist. 

Natuke aega peale toitumisharjumuste muutmise üritamist tutvusin ma ühe poisiga, kes teeb palju sporti ning toitub totaalselt teistmoodi kui mina. Pean tunnistama, et mulle tundus vahepeal päris kahtlane see toit, mida ta sõi. Küsisin päris mitu korda, et kuidas ta viitsib ja suudab sellist "jama" üldse süüa. Ta vastas, et kui ma prooviksin ka seda, siis see hakkab tasapisi meeldima ning ma enam seda teist toitu(rämpstoitu) ei tahagi. Mulle ikkagi tundus vastumeelne see riisi, pudru ja tatra söömine. Samuti need imelikud kastmed, mida ta toidu kõrvale tegi. Ma mõtlesin, et ma jätkan siiski enda moodi toitumist. Aga ühel päeval sattusime ühes söögikohas toitumise teemal pikemalt rääkima ning mu mõttemaailm muutus totaalselt. 

Ma tellisin endale friikartulid, mille juures oli kapsas, tomat, kurk ning porgandisalat ning joogiks loomulikult Coca-Cola. Sõber tellis põhimõtteliselt sama, kuid ilma Coca-Colata - tema eelistus oli mahl. Olin jõudnud friikad ja pihvi ära süüa ning ütlesin: "Aga ma salatit ei söö, see jääb alati alles." Sealt tema jutt tuligi. Kõik see jutt sellest, kui kasulikud on ikka puuviljad ja erinevad juurviljad ning kui kahjulik on see musta värvi jook, mille järgi taas käe sirutasin. Ta ütles mulle kõigest ühe lause: "Aga keskendu korraks sellele, mida sööd, mida sa jood ning mida siin laual näed." Ma tegin seda ning ma ei tahtnud seda Coca-Colat enam juua...See tundus kergelt öeldes rõve. Ma sõin poole salatist ära ning tundsin end kuidagi palju paremini. Tundsin, et olen ka midagi tervislikku söönud. 

Koju jõudes "seedisin" sõbra jutu läbi ning õhtul temaga kokku saades, küsisin temalt erinevaid küsimusi tema toitumise kohta. Ma hakkasin enne iga asja suhu panemist mõtlema, kas see on ikka hea ning mida see mulle annab? Nii olen suutnud juba mitu nädalat eemale hoida Hesburgerist ja üldse rämpstoidust. Ma olen lähtunud ka sellest lausest, et mida värvilisem on su taldrikul olev toit, seda tervislikumalt ja mitmekülgsemalt sa toitud. Tegelikult nii ka on. Selle artikli mõte on see, et tegelikult võiks me kõik mõelda sellele, mida me sööme, sest lõppude lõpuks oleme me ju see, mida sööme.