Ühe tunni ajal hakkas klassivend mind toiduga loopima ja teised naersid, lõpuks ei tahtnud ma koolis üldse olla. Hakkasin ka ise vägivalda kasutama, sest teisiti ma lihtsalt ei saanud.

Väga ebameeldiv on sellel inimesel, kes selle all kannatab, eriti kui pole kedagi toeks, kindlasti on tugevamaid iseloome ja ka nõrgemaid, mõni ei võta väga südamesse, mõni võtab rohkem. Märk jääb ikka, nagu minul endal.

Tänu kiusamisele ei suuda ma uskuda, et ma olen kellegi arvates ilus, kallis ja üldse seda, et keegi minusugust kunagi armastada võiks. Hakkan sellest üle saama, kuna ma ei ole see, kelleks nemad mind pidasid...

Nendel inimestel, keda kiusatakse, peaks olema üks kindel tugi, kes on nendega ja ei kuula kiusajaid. Kellelegi siin maailmas ei meeldi olla üksi, eriti siis, kui sa oma klassile ei meeldi ja terve grupp inimesi, kellega sa pead veetma aega üheka aastat, sulle lihtsalt labaseid sõnu loobib, või isegi käe külge paneb.

Mind isiklikult ajab nii vihale, et suhtlust alustatakse ilusate, võimekate ja hästi riietuvate inimestega, kuigi keegi ei suhtle ju välimise poolega, vaid hoopis sisemisega, iseloom peaks määrama sõpruse, aga kahjuks koolides see puudub. Alati leitakse see üks, kelles on midagi erinevat ja hakkatakse nöökima.

Kindlasti nendel kiusajatel on mingi vajadus, või viga, aga kahjuks koolid ei pööra sellele tähelepanu, kui kiusatakse sind, lüüakse, on kõik korras, õpetajad lihtsalt jätavad selle kahe silma vahele või neil lihtsalt ei ole soovi sellega tegeleda.

Ma oleks nii õnnelik, kui kunagi poleks sellist asja, mis on praegu, ma ei kujutaks ette, et ma peaksin oma lapselt samal põhjusel pisaraid pühkima. Ma tahaks ise endast midagi anda, et need noored, kes kannatavad selle jubeda kisuamise all, saaksid tunda end ikka inimesena ja vajalikuna. Need kiusajad ei tea, mida inimene tunneb, see on südametu ja neile peaks ka mingi karistus olema, kuna see on täielik vaimne vägivald, mille tõttu on ka võimalik see, et kiusatu vigastab ennast ja teeb haiget oma perele.