Kiusatu rääkimata lugu: kuidas koolikiusamise tagajärjel elule hoo sisse sain
Iga järgnev päev oli hullem kui enne. Uued hüüdnimed, uued mõnitamised. See kestis paar piinarikast aastat. Ma ei mõistnud, miks koolikaaslastel oli seda vaja teha, mis see neile andis. Klassiviisiliselt valiti välja ohver, ning sellel ajal olin ma ise paras tallaalune lõpuks. Olin alati täiesti vait, üritasin ignoreerida ja sisendada endale, et neil pole lihtsalt paremat teha. Küll võeti mu vihikuid, soditi ja rebiti… Õpetajale ei tahtnud öelda, sest kõige hullem asi, mis olla, oli kitukas. Seda poleks ma ilmselt üle elanudki.
Isegi jõulude ajal tuldi ukse taha, karjuti trepikojas, helistati uksekella ja joosti minema.
Peale kooli ma väljas ei käinud. Päevakavad seitsmenda klassini olid täpselt ühesugused — kool-trenn-kodu. Kool-trenn-kodu. Päris mitmed õhtud nutsin end vaikselt magama, isegi pedagoogid ei märganud midagi. Õppimine halvenes ka märgatavalt.
Seitsmendas klassis kutsuti mind läbi rate.ee (jah, see oli siis veel popp ) castingule. Olin väga umbusklik selle kohapealt. Mõtlesin, et mis mul kaotada ja kõigest hoolimata läksin kohale. Tegu oli Jaapani modelliagentuuri castinguga mis kõigile üllatuseks läks ülihästi. Mind hinnati.Täiesti uskumatu. Mind hinnati ja mu arvamust küsiti.
Oktoober-detsember olingi Jaapanis. Sain ülilahedaid pilte, kogemusi ja mis peamine, enesehinnangu. Iga hommik ärkasin üles, mõeldes, et täna ma saadan midagi korda ja teen midagi märkimisväärset. Alguses oli kohutavalt raske, arvasin et ma olen kole, mitte keegi ja täiesti väärtusetu (just nii, nagu mulle sisendatud oli). Kahe kuu vältel sain palju tööotsi, teenisin korralikult ja leidsin palju sõpru.
Tagasi jõudes ootas mind ees õõvastav pilt, vahepeal oli leitud järgmine norimisalune, kuid seekord juba julgesin üles astuda ja öelda, et tegelikult need, kes kräunuvad kõigi üle, peaks ise olema madalamad kui muru.
Norimisest saadi pikapeale üle, ning seesama punt, neli põhilist kiusajat, hakkasid käima allamäge. Kaks neist isegi ei lõpetanud põhikooli.
Minu elu aga läks tõusuteed, leidsin endale normaalsed sõbrad, keda huvitavad ka teiste arvamused, õppimine oli tunduvalt parema tasemega, saate aru, ma isegi naeratasin koolis, ja julgelt.
Need paar aastat on siiani olnud mu lühikese elu kõige hullemad (olen nüüdseks 19) , kuid samas ka määravad. Enam ma ei lase endale pähe istuda, enam ei lase kellelgi oma enesehinnangut väärimatult kõigutada.
Needsamad “lahedad” on ka praegu omadega põhjas, ju avastati, et norimine polegi see, millega elus kuskile jõuda. Nende elu põhimõte on kuskilt viina saada, täis juua ja läbustada. Nende arust on see in. Loendamatud peod, kus nad nurgas maganud on, endal eneseväärikus null, erinevalt varasemast.
Mina aga elan praegu suurepäraselt ja kui kuskil kedagi kiusamas näen, üritan kohe sõna sekka öelda ja kõige hullemat vältida.
Kunagi ei tasu alla anda, ja tuleb leida kõigest hoolimata need kõige paremad küljed, ning nende najal edasi liikuda.
