Kogemus: Kohting pealtnäha toreda poisiga kujunes vägagi ebameeldivaks
Lugu algab siis sellega, et sain interneti teel tuttavaks ühe päris toreda poisiga. Kes meist noortest poleks siis mõne tutvusportaali kaudu uusi tutvusi otsinud? Tookord tegin ka seda mina, sest igavus oli võimust võtmas ja lootsin, et äkki leiab kellegi, kellega oleks tore kasvõi sellel samusel õhtul juttu rääkida. Poiss, kelle ma leidsin, tundus kohe alguses väga tore ja sai ka msn'e vahetatud. Jutt jooksis kohe algusest peale ja venis poole ööni välja. Kui silm tõesti kinni vajuma hakkas, siis sai ära magama mindud ja üksteisele lubatud, et järgmine päev räägime edasi. Öeldud, tehtud.
Rääkisin selle poisiga ka järgmisel päeval ja üldse vist terve nädala järjest. Ühel päeval sai isegi telefonis natuke räägitud ja esmamulje oli mul temast vägagi hea. Hakkasime rääkima ka kokkusaamisest, sest mõlemad elasime samas linnas ja üksteisel vägagi lähedal. Üritasin teda enne kokkusaamist võimalikult palju tundma õppida. Meil oli üsna palju ühiseid huvisid ja ma küsisin ka tema käest, mida ta tüdrukute juures hindab ja vaatab. Lõpuks jõudis meil teema välimuse peale. Kõik, mis ta rääkis, pani mind mõtlema temast, kui väga hoolivast ja sõbralikust poisist, kelle jaoks pole välimus peamine. Jah, võib küll arvata, et kui keegi ütleb sulle, et välimus pole tähtis, siis see tundub mingilmääral väheusutav, kuid see, kuidas tema sellest rääkis oli hoopis teistsugune ja tekitas usaldust selle suhtes, mida ta rääkis.
Ühel õhtul sai siis kohting kokku lepitud. Ma sättisin üsna tükk aega, et tal jääks minust võimalikult hea mulje. Leppisime kohtumispaiga kokku ja see oli ühe jalgpalliväljaku ääres, sest nii tema kui ka mina olime mõlemad suured jalgpallifännid ja ka selle alaga tegelenud. Õues oli meeletult külm ja ma kiirustasin kohale, et näha seda toredat poissi, kes oli meeletult jutukas ja kellega ei oleks tohtinud kunagi kellelgi igav hakata.
Sinna jõudes oli tema juba kohal. Muidugi sai kallistatud nagu tavaliselt ikka kombeks on ja algus tundus paljutõotav. Hakkasin siis temaga juttu rääkima ja samal ajal sai jälgitud jalkaplatsil toimuvaid trenne.
Mingi hetk jõudis kätte kõige hirmsam ja kardetum hetk üldse - täielik vaikus. Seisime kahekesi 30kraadise külma käes ja vaikisime. Ma üritasin küll mõnda teemat üles võtta, kuid tema vastused olid ühesõnalised ja mis kõige hullem, ta isegi ei vaadanud mulle kordagi otsa! Lõpuks me siis seisime seal 30 minutit järjest täielikus vaikuses, kordagi üksteisele otsa vaatamata. Kuna õues oli nii külm, siis muidugi oli raske seal rahulikult seista ja teeselda, nagu kõik oleks korras. Tema lihtsalt seisis ja vaatas, kuidas teised jalgpalli mängivad. Muidugi tundus ta ka sellesse tegevusse vägagi süvenenud olevat, kuid mina olin seal kõrval üpris rahutu. Käisid igasugused mõtted peast läbi, et äkki ma ei meeldi talle või et äkki olen mina süüdi, et see vaikus tekkis.
Kuna see vaikuses seismine hakkas juba naeruväärseks muutuma, siis ütlesin talle, et ta võib ära koju minna kui soovi on. Selle peale ta ütles: ''Eks ma lähen jah.'' Peale seda sai jälle umbes 5 minutit seistud seal ja oli juba näha, et ka tal oli ebameeldiv. Ma ei saanud aru, kas ta ei julgend kuidagi hüvasti jätta või midagi öelda, et minust lahti saada. Lõpuks tuli tema suust üks üsna naeruväärne põhjendus, millega ta üritas minema pääseda: ''Ma pean minema appi sõbra ratast parandama, ta enne kutsus.'' See pani mind muigama, sest kui enne kohtingut sai räägitud, siis ta ütles, et tal on minu jaoks nii palju vaba aega kui ma vaid soovin ja üldsegi, kes läheks kell 21 meeletu külmaga kellegi ratast parandama? Lasin tal siis minna, kuid see oli ka rohkem selline, et mõlemad lihtsalt läksime omas suunas. Koju ma juba lausa jooksin, sest külm oli päris kõva kahju teinud.
See esimene kohting jäi meil ka viimaseks ja rohkem pole ma temast midagi kuulnud. Kõige ebameeldivam oli veel see, et peale pikka aega külma käes seismist jäin ma lõpuks üldse haigeks ja ei liikunud kodust nädal aega kuskilepoole. Ma loodan, et see lugu on osadele inimestele õpetuseks, et internetis tutvusi luues jääge siiski alati iseendaks ja ärge lootke kunagi liiga palju, et vältida selliseid ebaõnnestunud kohtinguid. Ja võibolla on see ka mõnele inimesele lohutuseks, sest selliseid asju võib kõigil ette tulla ja ma olen kindel, et ma pole esimene, kellel on selline asi juhtunud.
