Kõik inimesed ei pea tahtma samu asju
Hiljuti sattusin vaatama, vist kolmandat korda elus „Stiilipäeviku“-nimelist saadet. Suur oli mu üllatus, kui lubatud makeoverile lisaks sai muutuja lausmõnitamise, halvustamise ning labase stereotüpiseerimise osaliseks. Ilmselt on tegu küll saate formaadiga, kuid ma ei saa jätta selle üle imestamata. Kas tõesti ei saaks kuidagi teisiti? Peale muutuja on saatel ju ka vaatajad, kelle hulgas on kahtlemata ka suur hulk alles oma ellusuhtumist ja maailmavaadet kujundavaid noori.
Muutujaks oli keegi Tartu üliõpilane. Neiu oli iseenesest väga kena, kuid ei hiilanud moekuse poolest ega tarvitanud kosmeetikat, mis paistis saatejuhtidele suurt meelehärmi valmistavat. Küll nimetati tüdrukut „Tartu vaimust vaevatuks“, küll tunti talle iroonitsevalt kaasa, küll mainiti mingit müstilist naiselikku külge, millega tütarlaps kohe kindlsti saate tegijate sõnul tuttav ei olnud.
Riidekappi uurides loopis üks saatejuhtidest, kurikuulus Anu Saagim, riideid neiule sõna otseses mõttes näkku, nimetades neid kaltsudeks („sellised kõlbavad ainult põrandapesuks!“). Ka küsis ta, millega antud neiu siis pidudel käib, ning saanud vastuseks, et eriti ei käigi, karjatas proua Saagim lausa šokeeritult:“Issand, sa jääd ju niiviisi vanatüdrukuks!“
Lugeja näeb ehk isegi, mis selle juures häiriv on? Esiteks näib Saagim eeldavat, et kõik armastavad pidutseda. Justkui ei olekski normaalne, et on ka inimesi, kellele ei meeldigi suured lärmakad seltskonnad ja peomelu. Lisaks peaks peol käima kindlasti mingite väga eriliste riietega, sest Saagimi maailmas käiakse pidudel ilmselgelt vaid vastassoo ligi meelitamise eesmärgil (vanatüdruku-kommentaar), jumala eest ei minda ju lihtsalt lõbutsema, eks?
Ning kas ta arvab, et sedasama vastassugu kohtab ainult peol? Siit jõuame omakorda stereotüübini, et kõik tüdrukud/naised tahavad kindla peale võimalikult ruttu mehele minna või on meestepoolne tähelepanu neile kinnisideeks. Iga vähegi mõtlev inimene peaks juba aru saanud olema, et see kõik ei ole ju nii, et miski on valesti.
„Stiilipäevik“ on vaid pelk näide, Anu Saagimgi ei ole süüdlaseks, ta vaid edastab neid pealiskaudseid, kuid kahjuks levinud stereotüüpe ja arusaamu. Kurb on isegi mitte see, et sellised arusaamad ja arvamised valitsevad, vaid see, millise sõnumi selliste seisukohtade massiline propageerimine noortele saadab.
Lausa vastik on mõelda, et, saanud aja jooksul küllaldase annuse sellist propagandat, usubki mõni noor, et nii suhtuda on normaalne. Antud näite põhjal, et naiselikkus seisneb oskuslikus meikimises, et kõige tähtsam on olla moodne, et tema üks põhieesmärke on mehe/naise leidmine. Ehk isegi veel hullem, kui lisaks sellele omandab ta teadmise, et on täiesti normaalne halvustada ja mõnitada neid, kes sellisele kuvandile ei vasta.
Ma ei väida, et soov olla moodne, end ehtida ja meikida jne oleks vale. Ei ürita ka väita, et soovis teistele meeldida ning ka kaaslast leida oleks midagi imelikku. See kõik on normaalne. Tahan öelda hoopis seda, et ka teisiti elada, arvata ja toimetada on täpselt samuti normaalne. Te ei pea vastama kellegi arusaamadele ilust, moekusest, te ei pea tahtma neid asju, mida tahavad teised. Inimesi on erinevaid.
On pidutsejaid, kuid ei ole midagi ebatavalist soovis olla pigem omaette, on kohe koolijärgselt pere loovaid ja on neid, kes sellega aastakümeid ootavad, isegi ei torma suhtest suhtesse, nagu tänapäeval kombeks olema kipub, vaid elavad ainult enda jaoks, õpivad, teevad karjääri. On ka nende asjade ühitajaid. On neid, kes järgivad moodi ja neid, kes tunnevad end mugavamalt enda suva järgi riietudes (ma isegi ei mõtle vastandumist või subkultuure, kuigi ka see on täitsa okei). Ja nii edasi. Kõik need erinevad inimesed on omal moel sarnased — nad on inimesed, keha, hinge, oma soovide ja tahtmiste, oma maailmavaadete ja hoiakutega. Keegi ei ole halvem, sest ta ei vasta ühele või teisele paika pandud „normile“. Erinevus ei ole halb või hea, ta lihtsalt on…erinev.
Ärge kartke olla teie ise, isegi siis, kui te ei ole kindel, mida arvavad sellest teid ümbritsevad inimesed. Isegi kui keegi teid seepärast halvustab. Koerad hauguvad, aga karavan läheb ikka edasi, nagu öeldakse. Ärge kartke olla teie ise ka siis, kui te siiski tahate „ettekirjutustele“ vastata, sest ka selles ei ole midagi halba. Lihtsalt, palun, olge teie ise koos kõigi oma veidruste ja voorustega ning katsuge mõista ka neid, kes pealtnäha ei ole üldse teie moodi.
Ning — telesaateid vaadates võtke neid siiski eelkõige meelelahutusena, mitte eeskujuna.
