Me sünnime siia ilma täiesti puhtana. See tähendab seda, et mitte keegi pole meile oma arvamusi peale surunud, meie iseloomu muutnud või meie valikuid ega otsuseid mõjutanud. Me oleme meie ise ning teeme seda, mida me tahame ning õigeks peame. Ma usun, et kui sa olid 1,5-aastane, siis ema ei öelnud sulle, kuidas laua peale ronida saab, eks? Sa aga mõtlesid välja, et kui panna erinevaid asju niimoodi üksteise peale, siis saad sa sellega hakkama. Su ema aga sellest ei rääkinud, sest ta kartis, et sa võid end vigastada. See, mis aitas sul laua peale saada, oli sinu puhas intelligentsus.

Mida vanemaks sa said, seda rohkem tekkis igasuguseid inimesi, kes hakkasid sinu mõttemaailma ja olemust muutma - vanemate loengud, õpetajad, sugulased ja muud targemad inimesed. Mitte et selles midagi halba oleks. Võimalik on aga see, et sa said hästi palju negatiivsust enda mõttemustrisse, mis nüüd su tõelist intelligentsust lämmatab.

Minu arvates on kõige rohkem selle lämmatamises süüdi kool. Miks? Koolis lastakse meil erinevaid asju pähe õppida selleks, et saaksime need pärast kontrolltöö ajal paberile kanda. Õpetajad jätavad mulje, et kes paremini meelde jätab, see on kõige intelligentsem. Aga kuulge, see ei ole intelligentsus! Kui sa õpid valemid pähe ning siis õpetaja näitab sulle ÕIGET lahenduskäiku tekstülesandele ning sa õpid selle selgeks, siis kas see on sinu tarkus? See on põhimõtteliselt papagoi mängimine. Õige "sinu tarkuse" proovile panek oleks nii, et õpid küll valemid selgeks, kuid lahenduskäigu teed sa ise ning pakud välja oma idee, kuidas seda lahendada. Aga tegelikult...miks me lahendame mingeid tekstülesandeid? Kool võiks olla koht, kus saab olla loomiguline, intelligente ning panna proovile oma sisemist tarkust. Ehk kunagi tuleb see päev, mil kool ei ole enam asjade pähe tuupise ja paberile kirjutamise koht.

Me õpime koolis kirjutamist ja arvutamist. Samuti õpime seal suhtlemist ja muidu sotsialiseerumist, mis aitab meil ühiskonnas n-ö hakkama saada. Aga me ei saa sealt midagi sellist, mis aitaks meie intelligentsusel areneda. Vastupidi - me saame sealt palju sellist, mis sellega veel rohkem 1:0 teeb. Peale gümnaasiumi lähevad paljud ülikooli. Seal nad omandavad küll oma eriala, kuid õpivad lisaks veel väga palju jama. Äritunnis räägitakse, kuidas käituda, kui su firma on pankrotis, kuid teate mis? Õige käitumine tuleb hetkel, mil see tõesti on saabunud ning siis on lahenduskäik hoopis teine kui see koolis õpitu. Su sisemine tarkus hakkab sinu heaks tööle ning viib sind probleemi lahenduseni. 

Tegelikult pole meil vaja kunagi kellegi käest abi küsida. Me saame ise oma probleemidega hakkama, kuid oleme aja jooksul selle oskuse unustanud. Meie sisemine intelligentsus teab kõike. Küsimus on ainult selles, et milline ta välja näeb ning mida endas sisaldab. Ta on kuskil sügaval su sees, peitunud igasuguse pahna alla...Aga ta ootab, et ta välja saaks. Me peaksime õppima rohkem ise hakkama saama ning vaatama enda sisse, et leida sealt vastuseid, mida ei anna meile ükski kool ega raamat.