Teiste kohta ma ei tea, aga mina olen ärevil, kurb ja natuke rõõmus ka. Suvel jõudis kulminatsiooni ning piduliku lõpuni üheksas klass ning lõpetamine oligi viimane kord kui meid veel ühtse klassina nägin. Minnes edasi teise kooli gümnaasiumi ei suuda ette kujutada, kuidas ma seal üle elan need esimesed kuud, pole ju mulle armsaks saanud inimesi, häid tuttavaid õpetajaid ega pähe kulunud koolimaja.

See teeb mind kurvaks, sest kuigi kõik nimetavad koolis käimist rutiinis kinni olemiseks siis minu jaoks tähendasid need inimesed, õpetajad ja koolimaja palju. Närviline olen kuna nagu öeldakse, kõik on uus septembri kuus, uued inimesed keda pole kunagi näinud, uus linnaosa kus nüüd igapäevaselt pean käima hakkama, nn tundmatus kohas vette hüppamine õpetajate isiksuste välja uurimise ning neile meelejärgi olemise mõttes ning veel palju muudki.

Ärge saage valesti aru, ma ootan kooli, aga igatsen tuttavlikust. Kooliasjade ostmisega viivitan veel natuke, see oleks kuidagi kummaline, nii paljude muutuste keskel midagi igihaljast, vaid hinnad on erinevad üheksa aasta tagusest ajast. Ka õppesuuna leidsin endale sobiva, olles humanitaar-inimene ning unistades olenevalt päevast kas ajakirjanikukarjäärist, bestselleri autoriks saamisest või eesti parima filoloogi tiitlist on tulevase kooli meedia- ja kirjandustunnid mulle tõsiseks rõõmuks.

i Lisaks hakkab ju ka muusikakool, seda ootan küll suure rõõmuga, taaskord olla majas mis on põrandast laeni täis muusikat, ning kõik need harjutamised ja arvestused ja uued teemad ning pillimänguvõtted, ma ei suuda neid ära oodata! Nõnda astun 1. septembrile (või olles poliitiliselt korrektselt siis 2. septembrile) vastu väga erinevate emotsioonidega ning küsimusele mida ma kooliaasta alguses tegelikult tundsin võin vastata alles paari kuu pärast kui olen aru saanud enda rollist gümnasistina.