Ääremärkusena võib 9-14-tunnistele tööpäevadele tihtipeale rahumeeli lisada ka kas poole või (hirmsatel, kuid mitte liiga harvadel aegadel) täispika töökoormusega nädalavahetuse (kui seitsmendal päeval Jumal puhkas, siis õpilane seda üldjuhul endale lubada ei saa). Põhimõtteliselt antakse kooli poolt valik: kas oled kohusetundlik, täidad kõik “koormised” ja lepid eraelu ja/või tervise hääbumisega või hakkad süsteemile vastu sellega, et jätad teatud ülesanded tegemata, säästes sellega mainitud sfääre, kuid pannes oma hinded tule alla. On muidugi ka kolmas tee — lõigata oma elust nii palju kui võimalik välja magamine — kuid selle negatiivne mõju nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele tähendaks lihtsalt teist moodi robotiks muutumist.

Kui võtta arvesse tüüpilise õpilase kas või eaga kaasnevad füsioloogilised vajadused, siis on ebatõenäoline, et nad valiksid just esimese, enda sotsiaalse arengu mõttes ülimalt destruktiivse suuna. Pigem püütakse leida mingi tasakaal teise ja kolmanda vahel. Siit jõuame aga järgmise probleemini: kui süsteem on üles ehitatud nii, et kohusetäitmine ja enda harimine tähendab sunniviisilist allutumist askeetlikule eluviisile, siis miks peaks õpilane üldse tahtma haridust omandada? Kust peaks tekkima motivatsioon? Kas haridus kui selline on üldse midagi väärt, kui see tuleb kõige muu arvelt? Selle all mõtlen ma nii suhtlemiskogemust, võimalust võtta osa ühiskondlikust debatist, hoida ennast maailma asjadega kursis ja ka olmetasandil tähtsate küsimuste lahendamist.

Tulemuseks on aga see, et suur osa õpilastest pole nõus alluma sellist sorti fatalismile — „allu ja su hinded jäävad korda, tõenäoliselt!“ — vaid vilistavad sellele (laissez-faire). Kannatajateks on kõik osapooled: õpilased, kellel on selline kohuse- ja vastutustunne, mis ei luba neil ennast hammasrataste vahelt välja tõmmata, need, kes oma riskidega vahele jäävad, ja koolisüsteem ise. Esimesed seetõttu, et just nemad oma igati kiiduväärsete väärtuste ja panuse tõttu on sunnitud kannatama; teised, kuna neid karistatakse eluelamise pärast; viimane aga seetõttu, et käsib hüpata üle enda varju, ohverdada mingisuguse kauge ja abstraktse eesmärgi nimel rohkem, kui on sünnis nõuda, rikkudes sellega igal viisil oma maine ja tõsiseltvõetavuse. Missugune „talupojamõistusega“ inimene hakkaks täitma inimväärse elu ja tervise mõttes täiesti absurdset käsku (à la „kuluta päevas 9-14 tundi laua taga arvuti ees istumisele ja tuupimisele“)? Pragmaatiku seisukohalt oleks see puhas lollus — bilanss oleks tugevalt miinuse poole kaldu.

Muidugi ei saa öelda, et teoreetilises mõttes pole õpilastel mingit kaitset — kooliväsimuse ja -stressi eest peaks seda tagama sotsiaalministri määrus „Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele“, kus on sätestatud nii piirangud kontrolltööde arvule, koolikottide raskusele, kunagi ka kodutööde mahule (mis on kahjuks nüüdseks vajunud minevikuhämarusse) jne. Seda aga ainult teoreetilises mõttes. Ma kuulun oma kooli õpilasesindusse ja olen nüüd juba 6 kuud püüdnud koolielu selleski mõttes õpilastele vähem koormavaks muuta, nõudes kooli õpetajas- ja juhtkonnalt selle õigusakti täitmist.

Tulemused on aga šokeerivad: pooli kohustusi pole nende sõnul võimalik täita („koolikottide raskuse reaalne reguleerimine on võimatu“) ning teised on ainult mängukannid, mida võib kõigutada üht või teist pidi. Eriti hästi ilmneb see kontrolltööde osas — kui määruses on kirjas, et päevas tohib neid olla maksimaalselt 1 ja nädalas 3 (pluss veel mõned lisapiirangud), siis õpetajate lahendus on lausa pahviks lööv — nad lähevad mõiste kallale. Kui igati loogiline oleks määratlus, et kontrolltöö on ulatuslik materjal, mis hõlmab mitme tunni, peatüki või aineosa kontrolli, siis nemad on keeranud vindi äärmusesse: kontrolltöö on ainult see töö, mis võtab kokku terve kursuse või veerandi (selliseid töid pole ma oma õpingute jooksul veel kohanud). Midagi vähemat, olgu selle mahuks kas või 100-leheküljelisel tekstil põhinev töö, on ainult määratletav kui „suuremahuline tunnikontroll“. Eriti uskumatu on, et selle mõistega on nõustunud ka haridusministeerium (sotsiaalministeeriumilt ootan alles vastust). JOKK.

Kui aga juriidiliselt pole õpilasel võimalik kaitset otsida (kuna tunnikontrollidele pole reegleid, pole ka kohustustele piire), siis mis variandid üle jäävad? Üheks võimaluseks on apelleerida õpetaja ja/või klassijuhataja südametunnistusele, kuid selle meetme õnnestumise tõenäosus on üldjuhul kaduvväike, nagu ka lugejakirjas kirjeldatud. Teine on, nagu olen seni proovinud mina, püüda organiseerida õpilasesindus millekski ametiühingusarnaseks. Ka see on poolik lahendus, kuna siin on vastassurve kahepoolne: ühest küljest on raske leida oma niigi napi vaba aja seest hetk, et „tõusta barrikaadidele“, teisest aga on vastasseis ka õpilaste endi seast — kuna olukord on niigi kriitiline, ja oma õigustele ning vajadustele viitamine on ohtlik, siis ollakse „paadiraputamise“ suhtes ülikriitiliselt meelestatud. Ilma igasuguse ventiilita on aga loodud viljakas pinnas kolmandale variandile — vägivallale. See ei ole kuidagi vastuvõetav ega tohiks meie ühiskonda kuuluda– aga mis variandid peale hammastekiristamise või laissez-faire’i veel järel on?

Kooliõpilased on mõneti sarnases olukorras omaaegsete sunnismaiste talupoegadega — ka saksa mõisnike ajal ei olnud mingisuguseid õiguslikke piiranguid sellele, kui pikk on üks tööpäev või kui suured koormised. Erinevus on aga selles, et kui saksa mõisnikud suutsid teatud määral piiri pidada (võttes inimeselt täielikult motivatsiooni tööd teha, langeb ju selle kvaliteet ehk aadli kasu), siis õpetajatel (erandeid on muidugi ka) seda omadust alati ei tundu olevat. Nende arust peab olema veel tänulikki — nad valmistavad lapsi ju reaalseks ja igati raskeks tööeluks ette. Siinkohal tsiteeriksin oma ühiskonnaõpetuse õpikut (Tõnis Saarts ja Liana Roosmaa, 2014): „Viimane märkimisväärne muutus, mida ühiskonna moderniseerumine kaasa toob, on töö- ja eraelu lahutamine. (---) Modernsetes ühiskondades on tööaeg tõepoolest tööaeg ning tööd tehaksegi ainult töökohal, kodus veedetakse vaba aega.“ Peaks vist ääremärkusena sinna kirjutama, et haridussüsteem kunagi modernse ühiskonna taset saavutanud ei ole.

Mida aga peaks tegema? Esiteks on vaja parendada nii õpetajate omavahelist kui ka õpilassuunalist kommunikatsiooni — on võimalik, et osaliselt on tõesti süsteemi senine areng ainult üks suur „misunderstanding”. Teiseks peab varem siin mainitud õigusakti kirjutama konkreetsed piirangud nii kodustele ülesannetele, tunnikontrollidele kui ka viima kontrolltöö mõiste vastavusse reaalsusega ehk vastavad piirangud kehtiksid ka praegu „suuremahulisteks tunnikontrollideks“ nimetatud töödele. Kolmandaks on vaja jätkata mitu aastat tagasi tolleaegse haridusministri Jaak Aaviksoo algatusega õppemahtu vähendada. Ajaks, mil need reformid leiaksid rakendamist, on minu keskkoolitee juba seljataga ning ma olen astunud „reaalsesse ellu“. Siiski on hädavajalik, et nendega tagatud turvavõrgustik oleks antud neile, kes peavad selles süsteemis mitmeid aastaid veetma. Praegusel hetkel mängime me vene ruletti, teadmata, millal lask tuleb — ja Viljandi pretsedent on juba loodud.