Ebameeldivas olukorras on keeruline rahulikuks jääda ning kibedad sõnad võivad suhtele tugeva löögi anda. Äkkviha ajal kiirustamata kümneni lugeda pole aegunud soovitus. Tekitades tüli vahele väikese hingamispausi võivad valusad solvangud tulemata jääda ja hiljem pole vaja vihahoos öeldud sõnu kahetseda.

Enda süü tunnistamine nõuab julgust. Kui sõbrale on haiget tehtud, tasub asja enda jaoks rahulikult läbi mõelda. Kui viga on tõesti omalt poolt, siis kuidas saab sõbrale apsu heaks teha? Kui sõprus on pingutamist väärt, tasub ausalt oma viga tunnistada ja paluda ka sõbral mõistlik olla.

Ka siis kui sõber on ise süüdi ja tüli käigus ei taha seda tunnistada, ei tasu kohe süüdlast hukka mõista. Kuigi solvunud pool on kergem olla, tasub ära kuulata, mida teisel tüli kohta öelda on. Mida tunneb inimene, kes tunnistab oma viga ja tahab vabandada, kuid solvunu keeldub suhtlemast? Vaikimine ei aita teineteisest aru saada, vaid võib tekkinud lõhe hullemaks ajada.

Arusaamatuste tekkimine on vältimatu, kuid nendest ülessaamine vajab mõlema poole osavõttu. Lahenduse leiavad kõik, kes tahavad oma sõprust hoida.