Küsin ja vastan: miks noored poliitikas ei osale?
Osalusprojektis „Mina otsustan” arutleti viis päeva, miks noored ei osale aktiivselt poliitikas. Mina olin üks nendest, kes seda küsimust seal lahkas ning esile kerkis palju erinevaid aspekte. Suurimaks takistuseks tundus olevat poliitiku maine.
Kerge üllatusena tuli aruteludes välja, et peamine põhjus miks poliitikasse ei astuta on ümbritsevate inimeste suhtumine. Meie demokraatlik kord soosib, kui mitte ei käsi, noorel poliitikul astuda erakonda. Realistina peab tõdema, et partei on ainuvõimalik tööriist noorele alustavale poliitikule oma tee rajamiseks ja millegi saavutamiseks. Parteidel on aga skandaalid ning erakonnaga liitudes tabavad need skandaalid ka värsket liitujat, mis kriitika ja laimuna noorele kaela sajab. Oma osa selle probleemi süvenemisel on sotsiaalmeedial, mida paljudki inimesed oma frustratsiooni väljendamiseks kasutavad. Kes tahes saab oma nutiseadmeist tehtut kommenteerida, laita või hullematki.
Teise aspektina ilmnes majandusliku kindlustatuse puudumine. Noor poliitik ei saa palka ning ta ei saa ka kunagi kindel olla, et ta poliitikuna tulevikus seda saama hakkab. Seega, isegi kui inimene on kriitikast üle ning huvitatud aktiivselt poliitikas kaasa lööma, peab ta samal ajal töötama. Edasi on kaks varianti. Inimesel läheb tööl hästi, ta ronib karjääriredelil kõrgemale ning süveneb täielikult oma valdkonda või ei suuda ennast majanduslikult kindlustada. Peagi võtab töö enamiku ajast ning mängu tuleb Maslowi püramiidi efekt. Selleks, et tagada püramiidi alumiste osade olemasolu, läheb kogu energia maisete probleemidega toimetulekuks. Riigi ja ühiskonna mured jäävad kaugeks ja ebaoluliseks.
Lahendusena leiavadki andekad noored, et mõistlikum on asuda ennast koheselt teostama erasektoris. Puudub kaasa tulev negatiivne maine, karjäärivõimalused on selgemad ning puudub poliitikaga kaasas käiv avalik laim. Hoopis vastupidi, karjäärile pühenudnud nooruk saab kiita, ta on eestlaste silmis eduloo musternäidis.
Pärast projektis osalemist avastasin ennast üha uuesti mõtisklemast, et kuidas tuleks antud asjaolu muuta. Kas erakonnad peaks noortele palgalisi kohti pakkuma? Kas koolis tuleks õpetada kriitikaga hakkama saamist? Ei tea, ilmselt oleks kasu ka nendest variantidest, kuid see oleks justkui tulekahju kustutamine, mitte ennetamine.
Hea poliitik ei saa kasvada kui tema peamiseks motivatsiooniks on raha. Teda peab kannustama midagi muud. Ma tahan poliitikuks saada, sest tahan kogeda emotsiooni. Ma tahan kogeda seda sügavat, kirjeldamatut emotsiooni mis tekib, kui inimene saavutab midagi mis mõjutab suurel hulgal teisi inimesi. Olen defineerinud poliitika ja poliitiku elukutse enda jaoks just läbi selle tunde. Edukal riigimehel on võimalik mõjutada kogu Eesti rahvast, võib-olla suudab ta isegi veel laiemale üldsusele mõjuda. Usk, et poliitikuna on võimalik teha head väga paljudele inimestele hoiab mind kursil. Selle tunde kõrval kaob tühi laim ja kriitika tuulde ning asemele tekivad energia ja innustus.
Elukogenud poliitikule võib minu kirjeldus mõjuda kui väikse lapse rõõsa maailmapilt, aga just seda kergelt lapsikut entusiasmi meie riik vajabki. On oluline, et noored mõistaks ja usuks muutustesse. Nad peavad saama aru, et miski ei muutu seni kuni nad ise seda ei muuda. Kui kool, pere või kodanikuühiskond suudab kasvatada inimesi, kes selle teadmise omaks võtavad, kaob puudus noortest poliitikutest kiiremini kui oodata oskame. Eesti vajab noori poliitikuid, sest nemad ei saa jagada katteta lubadusi, vaid saavad pakkuda väärtusi millele tulevik rajada!
