"Kuule, viska sott!" ehk kas noored enam ei mõistagi raha väärtust?!
Sageli öeldakse, et tänapäeval ei tea noored enam raha väärtust ja kõik justkui kukuks taevast alla. Mõneti pean sellega nõustuma.
Paljud saavad vanematelt täitsa niisama igakuiselt või –nädalaselt suure summa taskuraha ainult endale kulutamiseks. Kui see on võimalik, siis miks mitte, mul pole selle vastu midagi. Küll aga arvan, et mitmed neist ei kasuta saadut otstarbekalt, vaid raiskavad lihtsalt ära.
Hiljuti juhtusin kuulma kahe gümnasisti vahelist diskussiooni, milles üks osapool väitis, et 130€ vabaajajalanõudele ei ole absoluutselt mingi märkimisväärne summa, eriti, kui tegu ei ole iseenda teenituga, vaid sellega, mis tuleb vanemate taskust. Olgu öeldud, et toosama isik ei kanna neid jalatseid rohkem kui paar kuud. Jah, võib-olla on tore, kui suudetakse ja tahetakse sedasorti tarbimist tolereerida, aga minu meelest ei ole see päris õige. Noorele oleks kasulik siiski juba maast madalast umbkaudu tajuda, milline on raha väärtus ja kuidas needsamad eurod, mida tema muretult kulutada saab, vanemateni jõudnud on – enamasti raske töö ja vaevaga.
Ma ei ole taskuraha vastane, usun, et see aitab noorel paremini oma asju korraldada ja õpetab majandamist. Samas ma ei leia, et oleks päris normaalne (isegi, kui normaalsus on suhteline mõiste) vanematega ühe katuse all elades nende kopikaid arutult kulutada. Pigem võiks taskuraha olla n-ö hädajuhtumiteks: kui lapsel on vaja osta süüa, sest päev on pikk, või bussipileteid, et koju pääseda. Samuti pooldan seda, et kui on vaja sõbrale sünnipäevakingitus või endale mingeid koolitarbeid osta, siis ta saab selleks kuluva summa vanematelt küsides. Kõikvõimalike ilu-tilulilude ja kallimate asjade jaoks peaks laps natuke ka ise panustama, teenides näiteks tööd tehes või vanemaid abistades. Kunstripsmed ja geelküüned ei ole asjad, mis ilmtingimata peavad olemas olema ning „Kuule, viska sott!“ ei ole lause, mida vanemad tavaliselt võsukese käest kuulda tahaksid.
Inimesed on erinevad, nende nõudmised, võimalused ja vajadused samuti, aga sellegipoolest jään oma arvamusele kindlaks: taskuraha õpetagu majandamist, mitte mõttetute kulutuste tekitamist.
Hea lugeja, palju sina taskuraha saad ja millele seda kulutad? Kirjuta noortehaal@delfi.ee või anna teada kommentaariumis!
