Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Lähedastel olid Eesti parimaks naisjalgpalluriks valitud neiule algselt hoopis teised lootused

 (6)

Lähedastel olid Eesti parimaks naisjalgpalluriks valitud neiule algselt hoopis teised lootused
Foto: erakogu

Getter Laar (24) on spordimaailmas nimi, mida teavad ilmselt enamik meie jalgpallifänne. Vähesemad teavad seda, et möödunud aastal Eesti parimaks naisjalgpalluriks valitud neiu, kes täna Prantsusmaa kõrgliigas 5. kohta hoidva Guingampi klubi väravavaht on, oli koolis priimus, kes erinevatel aineolümpiaadidel häid ja väga häid tulemusi saavutas. Miks otsustas tütarlaps, kelle ees nii paljud uksed avatud olid, just sportlaskarjääri kasuks?

Laar alustas jalgpalliga 2001. aasta suve lõpus, mil isa ta trenni viis. Kui algselt oli ala tütarlapse jaoks uus ja huvitav (enne tegeles ta tantsimisega -toim.), siis võistlushimulise tütarlapsena esitas jalgpall talle väljakutseid, mis neiule sobisid.

Nagu trennide ja hobidega tihtilugu on, kasvas ala tähtsus Laari jaoks ka sotsiaalses mõttes. “Tekkisid sõbrad oma võistkonnast ning turniiridel käies ka tutvused teistest tiimidest,” meenutab vutiäss. Juba 15-aastaselt mõistis tüdruk, et jalgpall ei pruugi jääda vaid hobiks. Miks mitte teha sellest oma karjäärivalik? “Kuna välismaale saamine oli pigem unistus, siis mõtlesin jalpalliga seotuks jääda läbi füsioterapeudi või treeneri hariduse omandamise ning mängida Eestis.”

Eneselegi üllatuseks ei tulnud ambitsioonikal neiul suurimate unistuste maha matmine kõne alla. Aasta-kahe pärast hakkas hobijalgpallur üha enam piiritagusest jalgpallist unistama. “Sellele andis ka suure tõuke Keith Boanase (Eesti naistekoondise peatreener -toim.) koondise etteotsa asumine. Tema süstis minusse eneseusku ning väravavahtide treenimisele hakati sellest ajast koondisetasemel ka varasemast rohkem tähelepanu pöörama,” räägib Laar.

Loe veel

Seotud lood:

Aktiivse trennielu ühildamine kooliga

Kui paljud temavanused jagasid oma aega pigem kooli ja sotsiaalse elu vahel, siis usina õppuri ja sporditüdruku elu kulges trajektooril kool-jalgpall-kool. “Jalgpall on minu jaoks hindamatu, sest olen saanud väga palju reisida, see on toonud minu ellu olulisi inimesi ning üdse hindamatuid kogemusi. Usun, et need mööda külge maha ei jookse!”

Laar oli kuni kümnenda klassini viieline, kes lõpetas kõik eelnevad aastad kiituskirjaga. Gümnaasiumis tulid tunnistusele ka mõned neljad, kaheteistkümnenda klassi lõputunnistusel oli neid umbes 3-4.

Alates algklassidest käis Laar igal aastal ühel või mitmel aineolümpiaadil, isiklikuks lemmikuks oli tal geograafia. Nii saavutati ka üleriigilisel geograafiaolümpiaadil kolmas koht. Sporditüdrukuna osales neiu aktiivselt veel teatejooksu-, krossijooksu-, korv- ja võrkpallivõistlustel.

Tänu tublidele õpitulemustele olid õpetajad alati toetavad. Puudumiste tõttu tuli teha ka mitmeid järeltöid, kuid hinded olid neiul alati korras.

Eriala valik ülikoolis

Pärast keskkooli astus Laar Tallinna Ülikooli geoökoloogia erialale. “Kuigi geograafia-armastus oli endine, oli esimene valik siiski kehakultuur, kuid võistluste tõttu polnud mul võimalik katsetele minna. Võistlustele (Suveuniversiaad 2009 Serbias -toim.) pääsemiseks tuli aga ülikooli paberid sisse anda." Pärast esimest aastat vahetas neiu eriala ja asus õppima kehakultuuri, mille lõpetas ette nähtud ajaga 2013. aasta kevadel.

“Kui ma ei mängiks jalgpalli, oleksingi ilmselt geograafia või bioloogia valdkonnas, sest minu jaoks on loodus ja kõik selles aset leiduv üks püsiv ning paeluv väärtus. Võib-olla oleksin siis õpetajaks saanud,” räägib neiu, keda köidavad veel erinevad kultuurid ning paigad, kus ta meeleldi seljakott seljas ringi rändaks. Seda aga jõuab veel teha!

Sihikindlalt profikarjääri suunas

Esimest korda rääkis tütarlaps oma unistusest profina mängida vanematele 17-aastaselt. Tol ajal vanemad seda mõtet üleliia tõsiselt ei võtnud. Ilmselt olid nii õpetajatel kui vanematel helge peaga neiu suhtes teistugused ootused. Targas tüdrukus oli nende silmis rohkem tulevast teadlast kui sportlast. “Kui rääkisin ka sellest, et tahan treeneriks saada, siis ei tekitanud seegi vanemates väga suurt vaimustust. Oldi pigem pessimistlikud, et "treeneritöö ei tasu ju ära"."

Aastatel 2011 ja 2012 käis tütarlaps Inglismaal paari sealse meistriliiga naiskonna juures treenimas ning mõistis, et see on siiski see, mida ta teha soovib. Siis hakkasid ka vanemad tunnetama, et jalgpallipisik on neius sügaval sees ja tal on sportlaskarjääriga tõsi taga. “Kui ma 2013. aasta augustis neile teatasin, et saan minna testima Prantsusmaale (kus Laar hetkel mängibki -toim.) ja sealt ka pakkumine tuli, siis oli pilt selge. Kogu pere elab mulle kaasa ning toetab mind väga!”

Laar asub väljakul väravavahi positsioonis, on olnud U19 koondises, käinud Suveuniversiaadil Serbias, Hiinas, Venemaal (üliõpilaste maailmameistrivõistlused 2009, 2011, 2013 -toim.), viiel aastal järjest Sotšis toimunud rahvusvahelisel turniiril Kuban Spring, kus viimasel kahel aastal osales ta väravavahtide treenerina. Alates 2006. aastast on väravavaht osalenud enamikel A-koondise mängudel ja turniiridel.

Prantsusmaale sattus neiu tänu Eesti naiskoondise peatreener Keith Boanase tutvustele. “Tal on siin tuttav ajakirjanik, kes omakorda teadis mu praeguse klubi peatreenerit ja oli kursis, et neil on väravavahist puudus.” Augustis käis Laar testimas ja õige pea läks ta püsivalt tagasi Prantsusmaale.

Mida kujutab endast töö profimängijana võõrsil?

“Minu tööks siin on jalgpalli mängimine ning sellest tulenevalt pean hoolitsema oma füüsilise vormi ning tervise eest. Oluline on toituda korralikult, saada piisavalt unetunde, et siis treeningul alati maksimaalne sooritus teha,” räägib Laar, kelle tavaline nädal näeb ette 5-6 trenni ning üht meistrivõistluste mängu. Lisaks võistkonnaga treenimisele käib neiu iseseisvalt jooksmas ja jõusaalis kuni paaril korral nädalas ning kui võimalik, siis individuaalselt palliga harjutamas.

Väga palju ettekirjutusi tal pole, selge on see, et tuleb käia treeningutel, olla kohal õigel ajal ja käituda ka vabal ajal korrektselt, sest naiste jalgpall on Prantsusmaal väga populaarne. Kui käia klubiriietuses tänaval ringi, siis ei tohi kindlasti klubile häbi teha. Vabal ajal tütarlaps loeb, katsetab oma kokkamisoskusi, püüab keelt õppida, jalutab või veedab aega mõne oma võistkonnakaaslasega.

Kas unistuse täitumine on endaga kaasa toonud ka raskusi?

“Kõige raskem on ilmselt perest eemalolek, aga kuna olen jalgpalli tõttu päris palju pidanud kodust eemal olema, vahele jätma mõningaid pereüritusi, siis olen üksiolemisega sina-peal. Ja õnneks on ju leiutatud ka Skype, mille vahendusel saab ühendust hoida!” Kõige keerulisemaks on võõrsil olles osutunud suhtlemine, sest prantslased on tuntud oma vähese inglise keele lembuse poolest, mistõttu on nendega ka raske kontakti leida. “Tulin siia riiki, ilma et oleksin elu sees prantsuse keelt õppinud.”

“Teises riigis elamine paneb kõigele hoopis teise pilguga vaatama. Pead tulema välja oma mugavustsoonist ning just selle pealt toimubki isiku sisemine areng. Meie ümber on niivõrd palju uut, mida kogeda, inimesi, kellega kohtuda,” mistõttu on Prantsusmaal veedetud aeg neiule hindamatu väärtusega ja just tänu jalgpallile saab ta kogeda nii palju muud huvitavat, mis teda seesmiselt rikastab.

Mida toob tulevik?

Laar ei ole kindel, mis juhtub 5 või 10 aasta pärast, kuid kindel on see, et ta soovib veel reisida, õppida ja anda oma kogemusi edasi noortele väravavahetidele. “Aga võib-olla saan 5 aasta pärast mõnelt reisilt hoopis uue idee, kes teab. Praegu tahan mängida jalgpalli võimalikult heal tasemel ning areneda, kasvada inimesena ja siis kunagi neid teadmisi jagada, kui leidub huvilisi.” Neiu tunnistab, et kõigil on hirme teadmatuse ees, kuid ta püüab oma pead võimalikult vähe sellega vaevata. “Ma ei tea, kui kaua ma saan välismaal mängida, kuhu ma veel võin suunduda, aga ei tasu väga palju muretseda, sest tean, et koju saab alati tulla ning siis proovida uuesti. Kas sama rada või midagi uut.”

Lähitulevikus on tema jaoks kõige tähtsamateks koondisemängud, kus neiu soovib kuuluda kutsutud mängijate hulka ning võidelda esiväravavahi koha eest ja oma riiki esindada. “Lisaks siis praegu siin käimasolevad meistrivõistlused — meie eesmärk on saada vähemalt viies koht ning mu isiklik eesmärk on saada võimalikult palju mänguaega.” Selleks kõigeks käibki hetkel igapäevane ettevalmistus, tuleb teha trenni, jälgida toitumist, kuid ka puhata — kas siis mõne mõnusa raamatu taga või kohaliku kultuuriga tutvudes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare