Lahutatud vanemate lastele: uus perekond ei ole süüdi selles, et sinu vanemad lahku läksid!
Kui isa uus laps kasvab suuremaks ja tal on väga suur soov suhelda enda poolõe või –vennaga, siis on nende ema neid nii tugevalt survestanud, et teisel poolel polegi kunagi võimalust õppida tundma oma poolõdesid või -vendi.
Kui rääkida nüüd täpsem lugu enda kogemustest, siis mul on isa esimesest abielust vend, kes on 23 ja õde, kes on 16. Kui mu vend oli 7-aastane ja mu õde alles sündimas, lahkus mu isa oma praeguseks endise abikaasa kõrvalt ning tuli meie juurde.
Ajal mil ma olin väiksem, korjas isa kogu aeg kokku kõik oma lapsed ja me tegime midagi koos. Oli see kas siis uisutamine, kelgutamine või kinos käimine.
Aga kui mina sain 7-aastaseks läksid mu vanemad lahku. Ilmselt oli selle põhjuseks see, et mu ema on noore hingega ja isa pigem kodune inimene, mitte peoloom. Niisiis elas mu isa pikemat aega üksi, sellega aga loomulikult vähenes minu suhtlemine mu isa endisest abielus sündinud õe ja vennaga.
Paar aastat hiljem jõudis mulle aga kohale, et mu isa eelmisest abielust perekond ei tunne mu elu vastu huvi, enam ei helistatud mulle sünnipäevadel ja ei soovinud õnne, rääkimata sellest, et keegi häid jõule oleks soovinud. Kuigi isa hakkas siiski õe ja venna sünnipäeval kõiki lapsi kokku korjama ja välja sööma viima, siis minu sünnipäeval olin ma tavaliselt ikka nende inimestega, kellega ma koos elasin.
Mu poolõde räägib, et tema jaoks tal nagu polekski isa ja pidevalt on probleemiks see, et mul on tänu kasuisale võimaldatud jõukuselt parem elu kui mu õel ja siiski arvab mu õde, et isa maksab kõiki mu asju ja ostab mulle uusi asju. Ja alati saan mina seetõttu vastu päid ja jalgu.
Nüüd kui mu isal on kolmas naine, kellel on laps, siis ei taha ma teha sama, mida on mulle tehtud, ehk siis tänu sellele, et mu isa lahkus meie juurest, hakkaksin ma halvasti kohtlema kuidagi ta naise last või veel enam, tema uut naist. Sest sinna ei saa ju mitte midagi teha, kui inimesed, kes ühel hetkel on koos olnud, saavad aru, et nad on siiski liiga erinevad. Nõme oleks ju jääda kokku isegi siis, kui üks tahab kogu aeg pidutseda ja teine kodus olla. See ei oleks ju aus mitte ühegi lapse suhtes.
Ma olen uhke, et mul on isa, kes olenemata sellest, et tal on 3 last, üritab ikka nende kõigiga suhelda ja hoolib meist, mitte ei ole jätnud meid unarusse. Samas võiksin öelda kõigile lastele, kelle juurest on ära läinud nende isad või emad ning neil on uus perekond uue lapsega: su õde/vend võib olla väga tore inimene, sest tema ei ole süüdi selles, et sinu vanemad ei sobinud kokku.
