Kas kunagi lõpeb see, et pean igapäevaselt oma emalt nõu küsima?

Kristin: Jah, kuid siis hakkab tema sulle helistama, et sinu nõuandeid kuulda.

Erin: Mina helistan emale igal hommikul ja koduteel helistan oma parimale sõbrale. Olen neist sama sõltuv, kui olin 10 aastat tagasi.

Alex: Mitte kunagi. Sa jääd alati oma ema vajama ja hakkad ajapikku tema sarnaseks muutuma.

Kas sa tegelikult tead alati, mida teed ja kes sa oled või improviseerid jooksvalt?

Kristin: Ma ikka veel ei tea, kes ma olen, kuid olen õppinud seda salajas hoidma.

Erin: Mul on tunne, et ma midagi ikka tean, näiteks olen lõpuks ometi õppinud raha säästma, aga kuidas kohvi juua, nii et esimese lonksuga keelt ja huuli ära ei põletaks, pole siiani selgeks saanud.

Alex: Viimasel ajal tean üha paremini.

Kas laenate oma vanematelt ikka veel raha?

Kristin: Oi jummel, ärge tulge mind hirmutama!

Erin: Ma ei küsi kunagi, aga ema ikka annab, ta on alati öelnud: „Kui keegi annab sulle raha, siis võta see vastu ja täna viisakalt.“ AITÄH!

Alex: Ei.

Kas seltsielu muutub vähem väsitavaks?

Kristin: Muidugi, kasvõi seetõttu, et ma ei suhtle enam inimestega, kes mulle tegelikult ei meeldi või kellega mul midagi ühist pole.

Erin: Jah, näiteks ma olen lõpetanud ennasthävitava klubides käimise ning seetõttu olen ka energilisem.

Aleks: Tegelikult küll. Sa hakkad rohkem valima, kelle seas aega veeta ning aja kvaliteet muutub kvantiteedist tunduvalt olulisemaks.

Kas inimesed armastavad mind ka siis, kui ma pole enam noor ja kaunis?

Kristin: Kui sa oled volüümikas, siis jah, sest näorasv säilitab su välimuse kuni 40 eluaastani enam-vähem ühesugusena.

Erin: Ei, kuid sellest pole midagi, mul on nüüd suhe pitsaga.

Alex: Ei.

Kas suhe vanematega on kuidagi muutunud?

Kristin: Ma olen palju andestavam ja mõistvam asjade suhtes, mis juhtusid 20 aastat tagasi. Nad olid siis umbes sama vanad, kui mina olen täna ja arvatavasti oleksin ise samad otsused või valikud teinud.

Erin: Minul kindlasti. Varem ärritusin igasuguse väiklase mõttetuse tõttu, kuid nüüd olen õppinud sellest lahti laskma.
Nii uskumatuna, kui see ka ei kõla, on nad isegi vanemad kui 30 ja vaevalt nad enam muutuvad ning ma olen õppinud neid aktsepteerima sellisena, nagu nad on. Ühtlasi on mul ükskõik kõigest peale toidu. Ma väga hoolin söögist.

Alex: Mul on parem arusaam sellest, mis on lapsevanemaks olemine ja kui hirmutav see võib olla. Tean ka seda, et nad tegid kõike parimate kavatsustega.

Millal peaksin hakkama ise oma telefoniarveid tasuma?

Kristin: Kui sul on oma vanematega soojad suhted, siis nii hilja kui võimalik.

Erin: Ma loodan, et nad ei märka, et ka minu arveid tasuvad.

Alex: 105-aastaselt.

Kas sa reaalselt tunned, et oled vanem kui 20?

Kristin: Ei, kuid ma tunnen end vähem lollina.

Erin: Füüsiliselt mitte...tänu hämarale valgusele.

Alex: Ma olen alati tundud, et olen iidne.

Kas hallid juuksed tulevad pikkamisi või korraga?

Kristin: Hallid karvad tulevad pikkamisi, kuid hirm nende ees tuleb korraga.

Erin: Ütlesin kord sõbrannale, et pole enda peas ühtegi halli juuksekarva märganud, ta ütles, et tema küll on.

Alex: Pikkamisi ja kõikjale.