LOOMING: Fookuses on noor "kaameraomanik" Kaisa Põhako

Noorte Hääl tutvustab noort ja andekat "kaameraomanikku" Kaisa Põhakot. Räägime 20-aastase neiuga sellest, kuidas ta fotograafia juurde sattus, põnevatest fotosessioonidest ning sellest, milliseid emotsioone pildistamine Kaisas endas tekitab. Vaadake ka galeriid Kaisa loomingulistest fotodest!

Tee pildistamise juurde leidis Kaisa 2008. aastal, kui hakkas iseseisvalt enda sõnul „seebikarpi” näppima: "Alguses automaatrežiim, siis avastasin, et aparaadil on ka muid režiime ja nuppe. Hakkasingi neid lihtsalt kruttima ja vaatama, mis juhtub. Järgmiseks ostsin John Garretti ja Graeme Harrise raamatu "Täielik fotograafiakursus", millest algas siis tõeline pildistamise vaimustus: lugesin, katsetasin, ei tulnud välja, lugesin uuesti, katsetasin veelkord ja nii edasi," räägib Kaisa. Viieteistkümnendaks sünnipäevaks sai neiu peegelkaamera, Nikon D3000, mis teenib teda ustavalt siiani.

Noor fotograafiahuviline alustas oma fototeekonda looduse pildistamisega, kuid paar aastat tagasi avastas inimeste pildistamise võlu. "Portreedega on lihtsalt nii palju ruumi mängida, ma saan luua täiesti oma maailma. Looduse pildistamisest on mulle külge jäänud makrofotode vaimustus, mis hetkel on veidi tagaplaanil, kuid see pisike maailm, mis meid ümbritseb on tohutult põnev – ka tavaliselt kärbsest saab teha imelise pildi, kui vaid kannatust jagub"

Milline on Kaisa stiil? "Ma pole päris kindel, kas mul on oma kindel stiil, mis mind iseloomustaks. Pigem arvan, et mulle meeldib katsetada erinevate stiilidega, kuid viimasel ajal tõmbab mind veidi rohkem fantaasiaküllasemate sessioonide poole."

Kust inspiratsioon tuleb, Kaisa selgitada ei oska: "Minult on varemgi küsitud, et no kust kohast mul need ideed tulevad ja aus vastus on, et ma päris täpselt ei teagi. Vahel lihtsalt tekivad pildid silme ette - mõne teostamisega olen kibekiire, teised jäävad kuudeks ja vahel ka aastateks küpsema, kolmandad ununevad. Ideid ja inspiratsiooni saab leida kõikjalt: mõni laul, raamatust loetud lause, graffiti, mõni kunstnik või fotograaf ja tema tööd, hetk elust enesest. Loodusega on keerulisem, seda ei saa ise muuta, vaid tuleb kinni püüda hetk, mis objektiivi ette satub."

Kaisa sõnul on võimalik, et 10 aasta pärast julgeb ta end juba hobifotograafiks nimetada, hetkel nimetab ta end kaameraomanikuks.

Võib ka juhtuda, et piltnikuametist saab geenitehnoloogi kõrval, mida Kaisa Tartu Ülikoolis õpib, tema teine elukutse. "Eks elu näitab. Kõigepealt üritaks lähitulevikus ehk mõne näitusega hakkama saada!" räägib Kaisa.

Kaisa jaoks on iga fotosessioon omamoodi eriline: "Kohe meenub üks pildistamine eelmisest sügisest, kus loodus õnnistas meid paksu uduga, mis lõi müstilise atmosfääri. Kõige meeldejäävamad on vist eelmise aasta suvest. Üks, mille jaoks sain inspiratsiooni Shakespeare'i „Hamletist” ja Ophelia saatusest – modell oma ema vanas pulmakleidis Emajões ulpimas," meenutab Kaisa ja lisab, et nii mõnigi tervisejooksja peatus ja jäi nende aktsiooni vaatama, keegi vist isegi pildistas. Teine fotosessioon, mis neiul eredalt meeles on see, mille jaoks tuli modell kõigepealt merineitsiks teha. Meigi ja kehale kergete soomuste tegemisega läks üle kolme tunni: "Sellel päeval oli ka päris külm, õhutemperatuur heal juhul üle 15 kraadi ja veetemperatuurist ma vist ei taha isegi mõelda, kuid modell pidas väga vapralt vastu! Vahel ma mõtlen, et tuttavad, keda tavaliselt modellideks palun, on mul ikka kullatükid – virisemata lähevad külma vette, viskavad juba ligi miinuskraadidega mantlid seljast, ronivad puu otsa ja teevad ükskõik, mida ma vaid soovin. Siinkohal neile kõigile suur aitäh!"

Fotograafia tähendab Kaisale eelkõige seda, et ta saab ennast väljendada: "Ma saan reaalselt luua maailma, mis on minu peas. Emotsioonid varieeruvad seinast seina. Vahel olen ma oma tööde üle väga uhke, vahel mitte. Kord tulen pärast sessiooni koju oodatust parema saagiga, teine kord jälle on Delete-klahv suur sõber," kirjeldab Kaisa. Eriti vahelduvad need emotsioonid nüüd, kus ta võttis endale 2015. aastaks veidi hullumeelsena näiva eesmärgi – 365 päeva =365 pilti ehk iga päev tuleb pildistada! "On täiesti loomulik, et sellise ettevõtmise juures on võimatu teha iga päev vaimustusest õhku ahmima panev pilt ja nii tulebki ette päevi, kus ma teen lihtsalt mõne klõpsu ja ka neid, kus iga detail on hoolikalt planeeritud. Siiski on mul alati ülihea tunne, kui inimesed saavad pildid kätte ning on nendega rahul ja kiidavad, naeratus on garanteeritud."

Kaisa teisi pilte saad uudistada SIIT!