LOOMING: Saame tuttavaks - äsja isikunäituse avanud noor kunstnik Joanna Lättemägi
Kuidas tuli kunst ja maalimine Sinu ellu? Kaua sellega tegelenud oled ja kuidas alustasid?
Kunstist huvitatud ja selles tugev olen olnud juba väikesest saati, pidevalt midagi joonistanud, maalinud, meisterdanud, kritseldanud. Põhikoolis tegelesin tõsiselt tennisega, kuid samas kerkis juba varakult mõte, et tahaks oma kunstilisi oskusi edasi arendada. Tennisemängust tekkis ühel momendil vigastus ja pidin endale puhkust andma. Peale seda ma tennisesse tagasi ei läinudki. Käisin hoopis Tallinna Huvikeskus Kullo avatud uste päeval ja astusin joonistamise ja maalikursuse ringi. Olin siis 12-aastane. Ja seal olen ma tänaseni, praegu läheb Kullos 7. aasta. Suure grupiga maalimine küll innustab ja motiveerib, aga samas maalides lülitan end täiesti välja; mulle ei paku huvi teistega lobisemine, rääkimine, vaid tegutsen tavaliselt üksi ühes nurgas ja pusin oma maali kallal. Kullo maaliring korraldab ka igasuviseid maalilaagreid, kus mõned suved käinud olen – hea võimalus veeta aega looduses ja tegeledagi ainult joonistamise ja maalimisega ning leida ümbritsevas endale motiive, mida sobiva tehnikaga lahendada.
Mida kõige rohkem kujutada/maalida meeldib, millise tehnikaga ja miks?
Maalid, mis on senini valminud, on teostatud enamuses Kullo maalikursusel ja etteantud teema alusel, kuid sümbolid ja motiivid teema kujutamiseks olen saanud ise valida. Nüüd oma näitusetööde peale kokkuvõtvalt mõeldes, on igaühel neist kas inimene või fragmendid inimese kehast(nt käed). Ju siis on inimese kujutamisest saanud minu jaoks tugevus, millele ise teadlikult mõtlemata olen palju figuure kujutanud. Samas mulle meeldib ka, sest inimkehas on palju nüansse ja peensusi, mille kallal vaeva näha. Värvidega meeldib mulle ka mängida ja tööd on enamuses maalilised või kombineeritud maalilisus ja realism. (Hüper)realistlikud maalid nõuavad palju aega, täpsust, perfektsionismi ja iga detaili täiustamine peensusteni kurnab mind alati väga ära(samas ma olengi perfektsionistlik inimene ja ma armastan vaeva näha ja nokitseda selliste asjade kallal, seni kuni nad on täiuslikud). Seetõttu armastan teha ka maalilisi töid, kus saab värve kombineerida, puhata realistlikkusest, otsida sobivusi(mis ei pruugi alati esmapilgul sobida), värvi pritsida, kasutada laia pintslit ja maalinuga, mõtlemine välja lülitada ja sisetunde alusel värvi alusele kanda. Küll aga ma tahaksin, et mu tööd oleks edaspidi komplekssemad, kui praegu olen töödes kasutanud vaid üht lihtsat motiivi.
Sul on avatud oma personaalnäitus "Tundetaip". Kuidas see teoks sai?
Sellel näitusel esitlen oma 2013.-2015. aastatel valminud maale. Tegemist on ühtlasi minu gümnaasiumi lõputööga praktilise töö kujul.
Kullo maalikursuse käigus ongi valminud kõik näitusel esitletud tööd. Oma isikunäituse koostamine on olnud üks minu unistusi juba pikka aega ning selle teostumine on mulle tõeliselt oluline sündmus. Näituse eesmärk on lisaks tunnete jagamisele ka oma nimega tuntust saavutada, saada kogemusi tulevasteks maalideks ning näituste korraldamiseks.
Mis emotsioonid sinu näituses kajastuvad?
Antud näitus kajastab valikut mu parimatest kolme aasta jooksul maalitud teostest, mille kõigi aluseks on minu enda kogemused, arvamused, tunded. Ja just nimelt tunded, sest need on maalimise mõttes alati olnud väga tänuväärne materjal. Põhjus, miks mu esimene näitus kannab nime „Tundetaip“ seisneb selles, et enese emotsioonide mõistmine, kindlaks tegemine ja väljendamine on kunstnikule väga olulised. Tundetaipu omamata on maalida ja näitust koostada üsna keeruline.
*Tundetaip- ühendi emotsionaalne intelligentsus omasõnalise vastena. Emotsionaalne intelligentsus on uuemal ajal järjest rohkem tuntuks saav mõiste, millega märgitakse oskust või võimet iseenda või teiste tundeid kindlaks teha, hinnata ja juhtida.(Eesti Keele Instituut)
Räägi ka oma teistest saavutustest kunstivallas.
2010. aastal osalesin Kullo Lastegalerii kunstikonkursil „Hetk parima sõbraga“, kus mind autasustati 5-8. kl. vanusekategoorias. 2012. aastal saavutasin Tallinna koolide kunstiõpetuse ainevõistlusel põhikooli vanuseastmes 1.koha. 2014/2015. õppeaastal saavutasin Tallinna kunstiolümpiaadil 7.koha.
Näituse ja iseenda promomise eesmärgil sai tehtud ka mu oma facebooki leht „Art by Joanna Lättemägi“, mida praegu ise vaikselt arendada üritan, kuid fakt on, et kooli kõrvalt on seda üksi keeruline teha.
Kuhu plaanid kunstiga edasi areneda? Mida soovid tulevikus teha?
Selles olen kindel, et kunstist ma ei loobu. Peale gümnaasiumi lõppu tahaksin astuda Eesti Kunstiakadeemiasse maali või arhitektuuri õppetooli. Valik nende vahel tuleb raske, sest kuigi mu süda kaldub maali poole, on arhitektuur midagi, mis on mind tükk aega huvitanud ja kahe variandi vahel valides on arhitektuuriga lihtsam ära elada(maali õppinud inimene peab olema väga leidlik, n-ö suure ampluaaga oskama erinevaid töid endale leida) ning sinnapoole kaldub ka mu mõistus. EKA on küll esimene valik, aga olen mõelnud ka Tartu Kõrgema Kunstikooli peale. Tore oleks saada välismaal õppimise kogemus(nt põhjamaade arhitektuur köidab mind väga), kuid oma elu seoksin ikka Eestiga. Arenemises maalimise poolelt üritan edaspidi teostada maale, mis on keerulisemad, sügavamad, ei ole nö ühe-kujundi-tööd.
Miks just kunst ja maalimine? Miks just selline hobi?
Ma arvan, et kunsti juurde jõudmine ja maalimise valimine oli minu jaoks paratamatu. See on midagi, mida ma oskan kõige paremini, minu suurim tugevus, mida võiks arendada/mitte raisku lasta. Kui olen veetnud tükk aega maalimata, siis tekib tahes-tahtmata tunne, et olen elus olulise asja käest lasknud, raisanud oma andeid ja aega, kuidagi tühi või poolik tunne. Uuesti alustades ei oskagi käsi nagu õigeid liigutusi teha, samale tasemele nagu enne, kui olin pidevalt maalinud maali-maali otsa, on raske jõuda, ja ei taha seda tunnet elus tunda. Maalides saan oma tunded lõuendile panna, selles mõttes on “Tundetaip” esimesele näitusele täitsa sobiv pealkiri. Keeruline on see, kuidas oma tunnete väljendamiseks leida motiive, mis oleksid keerulisemad, kui lihtsalt Google´i pildiotsingust võetud pilt, mida siis lihtsalt järele maalida. Ja ma loodan, et selle näitusega annan ka mina kunsti ja maalimisega teistele midagi, mitte, et see on kasulik eneseväljenduslik meetod vaid mulle.
