LOOMING: Saame tuttavaks - hingelt kunstnik Mare Laube

Nii kaua, kui Mare mäletab, on kunst tema elus alati olulisel kohal olnud. Esimesed mälestused kunstiga seostuvad tal kodus seinte täissodimistega, erinevate värviandvate asjade maitsmise ja muude sarnaste pahanduste tegemisega. Mare varajast kunstiarmastust tõendavad suur hulk täisjoonistatud vihikuid, värviraamatuid, joonistusplokke, joonistusi ja maale. Isegi raamatute illustratsioone pidas noor kunstnik väiksena mittepiisavaks, seega otsustas neile lisada omapoolse lihvi ja kritseldas need lihtsalt täis nii nagu ise heaks arvas.

"Tegelikult oleme me kõik lapsepõlves suured kunstnikud ja kõige loovamad üldse elu jooksul. Vanematele ja isegi meile praegu võib tunduda, et meie siis loodud "kunstiteosed" on suvalised kritseldused ja sodimised, ent tegelikult oli iga kriips põhjusega just seal, kuhu see tõmmatud sai," räägib Mare ja lisab, et väiksena peeti joonistusena valminud tiibadega koerakutsikaid ja kaheksa jalaga hobuseid sotaputaks, aga nüüd kui seda teevad täiskasvanud teadlikult, on nad abstraktsionistid. "Mida rohkem elu kogeme ja teada saame, mis on õige ja vale, surutakse meid kasti ja tapetakse järk-järgult meie loovust. Ühel hetkel tulebki teha valik - kas elada seal edasi või lüüa käega ja kõigest hoolimata jätkata oma kaheksa jalaga hobuste joonistamist." Kunstiga tegelevad inimesed ongi Mare arust need, kes on suutnud säilitada endas sisemise lapse, lasknud tal edasi toimetada ja vahepeal lihtsalt ohjad enda kätte võtnud. Nii ka Mare ise, tema pole kunagi pliiatsit käest pannud, vaid on iseseisvalt omal käel igasuguseid tehnikaid proovinud: joonistanud, maalinud, voolinud, trükkinud, kleepinud ja nii edasi. "Mingil hetkel põhikooli ajal, muutus kunsti osatähtsus mu elus väiksemaks, ent 1.klassis liitutud kunstiringiga tegutsesin järjekindlalt 9 aastat. Lisaks toimetasin animatsiooniringis, mille juhendaja oli mingil hetkel mulle suurimaks eeskujuks. Vaatasin, kuidas ta kritseldas: ta alustas ühest joonest ja poole tunni pärast oli tal suur paber tervikliku pildina igasuguseid väljamõeldud tegelasi täis joonistatud," räägib Mare.

Põhikooli lõpu poole, 8. klassis juhtus Marega midagi: "Joonistasin pastapliiatsiga lihtsalt juhuslikult seina pealt olevalt postrilt vihikusse ühe muusiku. Vaatasin seda pilti ja imestasin ,et ma millekski selliseks võimeline olen. Sellest sai alguse minu portreede joonistamise laine." Sealt edasi hakkas ta erinevaid inimesi piltidelt maha joonistama ja lihvima iseseisvalt erinevaid nüansse. Alguses kinkis ta sõpradele neist joonistatud pilte, siis suurenes ka teiste huvi ning Marelt hakati pilte lausa tellima ning mingil hetkel saigi sellest normaalsus ja Mare hakkas tegema portreejoonistusi raha eest: "Kuna ma alguses ei pidanud end eriti heaks, olid hinnad minimaalsed, ent mida enam ma harjutasin ja töödega rahule hakkasin jääma, seda rohkem hakkasin end ka hindama," kirjeldab Mare. Oma üheks suurimas probleemiks peabki neiu seda, et ta tihti alahindab end: "Kui aga hakkasin põhiliselt söejoonistusi tegema ja mu pildid tõesti fotosid juba meenutasid, suudeti mulle selgeks teha, et ma ei ole enam tavaline kritseldaja ja minuga on toimunud metsikult suur areng," sõnab Mare.

Kunstihingega neiu peab end iseõppijaks: "Kunsti- ja animatsiooniring andsid küll mulle hea stardipagasi ja ma olen selle eest tänulik. Viimane aasta kunstiringis mööduski nii, et istusin seal reedel pärast tunde üksinda ja tegutsesin oma tööde kallal, õpetaja käis mind vahel vaatamas. Mäletan veel, kuidas ta ütles, et nüüd tõesti tunneb, et tal pole mulle kohe mitte midagi enam õpetada. Usun, et see juhtuski seetõttu, et olen alati ise kodus järjekindlalt joonistamisega tegelenud, proovinud ja möllanud ning tänu sellega iga portreega arenenud."

Inspiratsiooni saab Mare unenägudest, läbielamistest, loetud raamatutest ja nähtud filmidest: "Kuna ma olen selline unistaja, fantaasiaarmastaja ja pea-alati-pilvedes tüüp, siis ei ole minu jaoks keeruline mõelda välja uusi tegelasi ja süsteeme. Erinevatel eluperioodidel olen erinevaid asju joonistanud, näiteks loomi, naivistlikku stiili ja hetkel armastan maalida silmad kinni," kirjeldab Mare oma loomingulist tegevust. Mare on kiindunud abstraktsionismi ja sürrealismi ning ise maalib ta eelkõige seda, mis südamest tuleb. Kuna tema sõnul on värvidega nii lihtsalt ja palju võimalik edasi anda ja "end paberile valada", avastas ta enda jaoks värvid ja maalimise. Oma piltidel toimuvat mõistab vaid kunstnik ise ja see ongi Mare jaoks kunst - eneseväljendus.

Tulevikus näeb ta end vabakutselisena: "Kuna olen teinud seinamaale ja sisekujundusi, disaininud logosid ja plakateid, teinud näomaalinguid, raamatuillustratsioone, kujundanud tätoveeringuid ja joonistanud portreesid, olen üsna laia profiiliga ja mulle meeldib erinevate kunsti puudutavate asjadega tegeleda. Eks aeg näitab, mis ma jälle välja mõtlen ja mis huvitama hakkab." Mare võib öelda aga üht, et kunsti ta jätta ei saa: "Olen õnnelik selle üle, et minuga on alati kaasas mu "sisemine laps" - hääl, mis tuletab ka kõige madalamatel langus- ja kahtlushetkedel meelde, et kunst on alati minuga. Alati."