Luule kirjutamisega alustas Brita põhikooli alguses, kui koolis tuli õppida luuletuse struktuuri ning ka ise luuletada. "Mäletan oma esimesi luuletusi üpris hästi, need olid rõõmsameelsed ning rääkisid erinevate loomade, näiteks hiirte ja hobuste eludest. Praeguseks on mu luuletuste teemad muutunud veidi tõsisemaks, kohati süngemaks ja tundelisemaks," kirjeldab Brita oma luulet.

Noor poetess räägib, et oma luuletustes ta ei valeta, kuigi võib oma maailmavaadet jagada kellegi teise, väljamõeldud tegelase vaatevinklist, kuid ka seda siis ausalt. "Olen veendunud, et sõnal on tuhat korda suurem võim kui vägivaldsetel tegudel ja niiviisi saan ka enda tundeid ja emotsioone välja elada," räägib Brita.

Inspiratsiooni ammutab ta hetkeemotsioonidest ning kirjutab "mõtted endast välja", vahel tekib tal ideid ka lihtsalt tuttavatega jutustades, kes enda teadmata Britale ideid pähe istutavad ning lumepalli veeredes sealt luuletus sünnib. 

Brita sõnul pole luuletamine täppisteadus ning seda niisama selgeks õppida ei saagi: "Tuleb lihtsalt silmaringi avardada, võimalikult palju teiste loomingut lugeda ning kirjutada seda, mida isegi tahaks lugeda, mis läheb korda ja paremal juhul ka hinge!" Ta lisab, et kunagi kirjutas ta luuletuse oma sõbra Jan Mercuriumiga, kelle teemad Brita omadest küll erinesid, kuid tulemuseks oli 52 salmi dialoogil põhinevat luuletust.

Brita on juba kaks aastat pidanud oma luuleblogi: "Alustasin sellega, kuna tuttavate seas oli suur huvi mu vaimusünnituste vastu ning kõigile ei jaksanud enam eraldi luuletusi saata. See on nagu e-luulekogu, mis pidevalt täieneb ning on täiesti tasuta." Kõik Brita luuletused blogisse paraku ei satu, kuna mitmel neist on isiklikum suhe autori endaga. Neid jagab Brita kas tuttavatega või jätab sahtlipõhja laagerduma ja hilisemat korrektuuri ootama. Tema luulet on varem avaldatud ajalehes Sakala, seoses Viljandimaa noorte omaloominguvõistluse parimate töödega. Oma luulet on Brita esitlenud ka Viljandi Poetry Slam võistlusel ning Kalju Lepiku luulevõistlusel.

Loe Brita luuletusi:

Eeskuju
Ai, ema, miks sa mulle nii teed?
Ma tahan elada ja naerda.
Miks seod oma kõhu kinni?
Tahan suitsetada sama palju kui sina,
tahan magada kõikide maailma meestega.
Ai, ema, mul on valus!
Miks jooksed kõhuga vastu seina?
Palun, ema, ma tahan ka elada,
tahan juua viina ning oksendada,
tahan surra üledoosi.
Miks tunnen valusaid torkeid su üsas?
Ma tahan olla nagu sina, ema.
Palun
ära tee aborti!

Näen läbi öö
Öö langetas musta kardina
kattis ära valed, vead, halastused.
Ent öös ma kõnnin lambiga
ning näen vigu täies alastuses.
Kisun ahastuses peast juukseid,
mis veel vihahoogudest alles jään'd.
Ma ei märkavat valesid neid,
ei, need sõnad südamesse kivistun'd.
Aga kui jäädagi tuimalt vaatama,
mul hingamiseks ei jätkuks õhku.
Saatus jääb igaveseks rolli mängima,
saadab ööseks jääkülma põhku.

Liblikad
Kui liigud silmapiiril, mul tekib
kolmemeetrine naeratus kõhus.
Mõni ime, et silmalaugudelt lekib
pisaraid, siis veeaur on õhus.

Kui märkad mind, ümber pöörad
ja lähened aeglaselt magnetina.
Mõjualasse kui jõujooned söödad,
pitsitab rinnus, pitsitad Sina.

Minu külmad sõrmed Su soojadel
käsivartel. Puhkavad ja soovivad.
Soovivad, et õnn oleksid veel,
et kaitsevad, armastavad, hoolivad.

Sõrmejäljed ühte sulavad justkui
küünal pärast lõplikku läbipõlemist.
Maailm kaob. Sind vaatan avalisui,
Sinu sõrmi, armastust ja hoolitsemist.

Vihmalapsed
mu aknal tantsivad vihmalapsed
tule vaata
kas sa näed ka nende jalgu
mina küll näen
tule vaata laulame neile
laulame midagi ilusat ja kaunist
tule, tantsime nendega koos
tantsime nendega koos
minu vangikongi aknal