Lugeja elementaarsest viisakusest: ime pole, et eestlased üksteisele nii harva naeratavad. Mis sa sellistele ikka naeratad?
Ma mäletan nii selgelt seda, kuidas meile esimeses tunnis räägiti elementaarsest viisakusest, mida enamik lastest nagunii kodus õppinud peaks olema. Vanematele inimestele öeldakse esimesena tere, seest väljujad lastakse enne välja ja siis sisenetakse ise. Noormehed ütlevad neidudele enne tere, boonuspunktid neile, kes mõistavad tütarlastele ust lahti hoida ja nende järel uksest sisse või välja minna. Nimekiri võib jätkuda ja eks igal inimesel on sees oma kultuuriline kompass, mis teda juhib. Mina räägin aga ELEMENTAARSEST viisakusest.
Täna, kui ma ülikoolist väljudes uksel ootasin, kuidas noormehed, ketsipaelad lahti ja püksid poole tagumiku peal, üksteise järel sisse lonkisid, mind enne välja laskmata, meenus mulle mitte väga ammune lugu, mis tuletas mulle meelde, et see ei ole ainult noorema põlvkonna probleem.
Ühel korral kaubamajja sisenedes seisis seal sees ukselävel naine, kes sisenejatele ust lahti hoidis. Mitte üks inimene, ei noor ega vana, mees ega naine, ei pidanud vajalikuks, ega tulnud selle peale, et sisenejal tuleks lasta enne väljuda, kui oma kompsudega sisse trügida.
Tajusin, et see naine oli väga rahulik ja ootas huviga, kaua võib. Seda seni, kuni tuli üks tütarlaps, kes tal väljuda lasi. Naine naeratas tänutäheks.
Ime pole, et eestlased üksteisele nii vähe naeratavad, mis sa sellistele ikka naeratad?
