Ma arvan, et maailmas ei ole mitte ühtegi sellist asja, mis vääriks enesetappu või mis sunniks seda tegema. Ma räägin inimestest, kes satuvad paanikasse mõne tühise probleemi pärast. Ma arvan, et nii kaua kui sul on katus peakohal, toit laual ja mõnedki lähedased inimesed, kellega suhelda, on kõik korras, sest sul on eluks vajalik olemas. Aga need probleemid ja mured - mõtle, et alati on keegi kusagil sinust mitmeid kordi hullemas olukorras, kuid nad ei hakka ennast homme oksa tõmbama või ära uputama. Nad võitlevad ning lähevad võiduka lõpuni. Igale probleemile on lahendus ning lahendamatuid olukordi pole olemas.

Igast olukorrast on väljapääs ning enesetapp ei ole tõesti see tee, mida mööda minna. Mõtle, kui palju on sul veel ees. Mõtle, kui palju sul veel nägemata on. Ja sa mõtle neile inimestele, kes sind taga nutma jäävad... Vahel võib tunduda nagu mitte keegi siin maailmas ei vajakski meid ning meile tundub, et kõik on nii võlts ning keegi ei paneks meie kadumist tähelegi, kuid see on lihtsalt meie enda mõte. Sellele pole reaalselt kinnitust.

Ma arvan, et kui inimene mõtleb enesetapust, siis ta peaks kasvõi elama tuleviku nimel. Meil kõigil on ju unistusi ja miks mitte elada siis oma unistuste nimel. Vähemalt sa siis tead ja usud, et tulevik on ilusam ning see praegune on lihtalt üks raskem etapp, mis tuleb läbida, et jõuda tunneli lõppu, kus valgus paistab.