Kas laps, kes tunneb taimi ja teab, kust tuleb piim, on tõesti minevik? Ühes mõttes üldse mitte, aga teisalt kipub see nii olema küll. Laps, kes oskab väärtustada ja kasutada looduse väge, on hoopis meie tulevik. Just tänu temale säilib tükike kultuuri ja kanduvad edasi esivanemate tarkused. Kuid hetkel on siiski rohkem neid lapsi, kes teavad, et piima saab poest ja oskavad paremini suhestuda nutimaailmaga kui meie imelise loodusega.

Olen terve elu elanud oma majas ja enamiku sellest ajast maal. Mäletan hommikuid, kui sai voodist paljajalu õue joostud ja pidžaama väel liivakastis mängitud. Lihtsalt sellepärast, et toas istuda on ju igav. Mäletan ka seda, kuidas jooksin ihualasti ümber maja, kui kallas nagu oavarrest, sest see oli meeletult tore.

Milline võiks olla see laps, keda pean silmas?

Laps, kes käib terve suve paljajalu ja teeb iga poole tunni tagant uue tiiru maasikapeenras. Sest äkki on mõni mari juba punaseks läinud. Ja kui ei ole, siis pistab põske mõne, mis on natukenegi roosa. Laps, kes oskab korjata metsast maasikaid ja mustikaid, kukeseeni ja kuuseriisikaid. Laps, kes julgeb käes hoida hiiglaslikku kärnkonna ja paneb ta pärast ilusti tagasi, kõrge rohu sisse, et keegi peale ei astuks. Laps, kes teab, et tee, mida ta talvel joob, tuleb taimedest, mida koos vanematega suvel korjamas käidi. Laps, kes on juba suve alguses kaetud ilusa pruuni jumega, mida kõik linnast külla tulnud tädid kadestavad. Laps, kes võib süvenenult jälgida lepatriinu toimetusi ja kellel on tõeliseks õnneks vaja vaid oma aia mesilaste võlutud ja emme purki pandud mett. Laps, kes enda sõnutsi on töökas. Laps, kellele võib voolimisnoa kätte anda ja kes oskab saagida. Laps, kellel pole kodus televiisorit ja kõigile nii omane ekraani "kraapimise" liigutus on samuti omandamata.

Just selline on tõeline lapspõlv

Arvan, et just nendel lastel on päris lapsepõlv ja piiritud võimalused. Nad elavad päris elu ja naudivad seda, mis on tõeliselt oluline. Nad oskavad väärtustada õigeid asju ja on oma lõputu fantaasia ja loomingulisusega need, kes kunagi päris asju teevad. Nad on teed, tänu kellele säilib kultuur ja kanduvad edasi teadmised.

Muidugi saavad ka nemad teada, mis on peidus nutimaailma avarustes, aga sellega on aega. Seni, kuni laps on väike ja soov erinevaid asju avastada meeletu, tuleks talle ette sööta just neid päris asju, käia metsas ja joosta paljajalu rohul. Õpetada erinevaid taime- ja loomaliike.

Sellise lapse kasvatamine on vahel raskem, sest ka tema jonnib, viriseb ja teeb lollusi. Aga vanemate abivahenditeks on sel hetkel vaid oma mõistus ja looduse piiritud võimalused. Sest teleka mängima panemiseks peaks kõigepealt poodi seda ostma minema ja telefon pole asi, mis käib lapse käes.

See on suhtumine, mis meeldib mulle väga ja mille järgi võiksin kunagi ka oma lapsi kasvatada. Sest maalaps või laps, kes tunneb loodust ja sellest huvitub, isegi, kui ta elab linnas, on meie kultuuri säilimise alus. Laps, kes kunagi ka oma lastele ravimtaimi tutvustab ja hommikuste pannkookide peale oma aia maasikatest toormoosi teeb. Laps, kes viib tulevikus ka oma lapsed metsa, on meie kõige suurem varandus. Ja seda haruldust tuleb hoida ning ajas säilitada.