Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Lugeja: kas ma kunagi enam kohtangi kedagi, kes on nagu mees teiselt planeedilt?

 (29)

Lugeja: kas ma kunagi enam kohtangi kedagi, kes on nagu mees teiselt planeedilt?
Scanpix

Ilukirjandusel ei tundu olevat mingit otsest suhet tavaeluga. Nendes toimuv tundub alati olevat midagi sellist, mida kellegagi päriselt kunagi ei juhtu. Loetaksegi tihti just seepärast, et täita tühimikke, mis inimestes on, aga mida nad tavaelus olemasolevate vahenditega täita ei oska. Minagi arvasin, et sellel, mis on kirjas raamatulehekülgedel pole suurt pistmist sellega, millega mina igapäevaselt kokku puutun, kuni ma sain aru, et tegelikult on mõningaid seikasid siiski võimalik taandada maailma, kus ma tõesti eksisteerin.

Mulle on miskipärast alati meeldinud, kui mehed teevad ettepaneku mulle midagi süüa osta. Tavaliselt on lugu muidugi selles, et nad ise tahavad süüa, aga ebaviisakas on üksi head-paremat näost sisse ajada. Korraliku kasvatusega mehed pakuvad sellisel juhul välja variandi, et ostavad ka kaaslasele midagi. Tavaliselt järgneb sellele minu poolne lause: „Ei aitäh!“, aga ega mehed omalt poolt alla ei anna. Mulle meeldib näha, et neil on mingi elementaarne viisakus ja neil ei ole meeletult kahju oma raha kellegi teise peale kulutada, aga siiski ei meeldi see, kui minu peale raha kulutatakse. Selline kahe otsaga asi. Mulle meeldib, kui nad selle idee välja käivad, küll aga ei taha ma olla tüüpiline naisolevus, kes tõepoolest laseb endale igal võimalikul juhul välja käristada. See ei ole minu eesmärk ei praegu ega ka tulevikus.

Seotud lood:

Aga just see ettepanek puudutas mind väga tugevalt, heas mõttes. Kellaaeg oli selline, et kuhugi sööma poleks saanud minna, nii et jäi alles McDonald’s. Kui mõni oleks ehk mõelnud, et McDonald’s on ju nii labane variant, siis tol hetkel tundus see tore ja lihtne.  Esmalt muidugi küsiti minu käest, kas ma viitsiksin üldse kaasa tulla, aga kuidas oleksin saanudki ei öelda. Nagunii oli meil ühine kodutee, asi nüüd siis paar lisasammu astuda. Kõndimine on tervise ja figuuri sõber, mis siis, et pärast neid friikartulitega mürgitad.

Loe veel

Jõudsime McDrive’i ja ootasime oma korda. Selle aja jooksul pidin mitmeid kordi selgeks tegema, kuidas kellaaeg on selline, et mina ei suuda mitte midagi süüa. Lõpuks siiski otsustasin friikartulite juurde jääda, sest neid suutsin ennast söömas ette kujutada. Hamburgeri jaoks oli kas liiga hilja või liiga vara, kuidas võtta. Ja edasi kõndisime koju. Suurema osa ajast rääkis tema ja mina kuulasin. Osad olid muutunud, sest harjumuspäraselt jahvatab minu suu. Sellel korral sain puhkust. Mõtlesin juba sellel korral, kuidas teda tänan, et ta niivõrd teistsugune on.  Siis mõtlesin, et see oleks liiga intensiivne, ei maksa esimesel kohtumisel kohe hakata inimese häid külgi välja tooma, eriti siis, kui tegu on mehega, see lihtsalt ehmatab nad ära. Kui nad just meist väga sissevõetud ei ole, ilmselt oleks nende sõnade kuulmine sel juhul kui kirss tordil. Aga meie läksime lahku, astusin liftist oma korrusele ja olin kindel, et seda nägu ei näe ja seda häält ei kuule ma enam kunagi. Inimesed tulevad ja inimesed lähevad, selline see suhete vahekord maailmas ongi.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, kokku saime me veel mitmeid kordi. Iga korraga mõjus ta kuidagi armsamalt. Ta muutus minu jaoks justkui sama vajalikuks nagu üks tekk, mis mul lapsena oli. Ta oli armas isegi siis, kui rääkis oma suhetest teiste naisolevustega. Mitte sellistest toredatest paarisuhetest, pigem üheöösuhetest ja neid tundus tal olevat aukartustäravalt palju, kuigi ta ise vastupidist väitis. Kui ma alguses kuulasin seda kõike lihtsalt kuulamise pärast, siis mingi hetk hakkas see kõik mind torkima. Arvasin, et asi on katkise plaadi efektis, mida need lood tekitasid, aga pärast mõningast eneseanalüüsi, sain aru, et see noormees lihtsalt meeldis mulle. Oli sissevõetud kellestki, kellega ei oleks tohtinud kunagi mingit sidet tekkida. Ever fallen in love with somebody you shouldn’t fallen in love with nagu laulusõnad teatavad. Armastus oli selle kirjeldamiseks liiga raske sõna, ma ei armastanud kedagi, ma harjusin inimestega ja kui see juhtus, siis tahtsin neid oma ligidal hoida. Temaga olin ma harjunud ja seetõttu lootsin, et ühel hetkel äkki ta hakkab mind märkama, kuigi ma samas teadsin, et seda ei juhtu, sest tal olid mingid standardid, millest ta kinni hoidis ja milledesse mina kuidagi ei sobitunud. Teadsin ka seda, et mina pean minema, sest need standardid on jääv nähtus, vähemalt tema puhul.

See lugu võttis väga toomasnipernaadilikud mõõtmed. Pidasin alati selle teose naisi nõrkadeks ja mõtlesin, et kuidas keegi saab sellist jura uskuda, mida Nipernaadi fabritseeris. Neis polnud ju grammigi siirust, need olid nii läbinähtavalt nõmedad. Aga ometi olin minagi leidnud oma Toomase ja lootsin, et äkki ma ühel hetkel saan olla tema Inriid, kuigi mitte sellisel moel, kus mees suurem osa ajast eemal on. Pigem oleks siinkohal sobinud Olavi ja Küllikki suhe raamatust „Laul tulipunasest lillest“, mis on meie põhjanaabrite versioon „Toomas Nipernaadist“. Kui Nipernaadi kasutas sellist jama, et ennast n-ö müüa, siis minu Toomasel olid teised viisid. Ta ei üritanudki ennast kuidagi paremaks või halvemaks teha. Ta oli niivõrd omas mahlas kui vähegi olla saab. See ehe ausus oligi see, mis mõjus.

Ja siis sai see kõik otsa. Teadsin, et varem või hiljem see juhtub. Juhtub nii, et ühtegi sõna ei öelda. Lihtsalt üks liigub sinna, kus on parem ja teine jääb paigale. Nüüd tuli vaikse viha faas. Ja viha polnud selle pihta, kes otsustas parematele jahimaadele minna, viha oli selle suunas, kes oli algselt üldse vooluga kaasa läinud. Sellele kõigele oleks saanud palju varem tugeva ja korraliku kriipsu peale tõmmata, aga ma olin niivõrd abitu ja lummatud üheaegselt.  Need kaks tunnet ei lase selgetel mõtetel meid kuidagi juhtida. Aga olukorraga leppida oli küllaltki kerge, sest mingi osa minust teadis kohe, et ma saan temast ainult imetillukese osa, sellise, mida olid saanud paljud teisedki. Ta elab minus alati edasi ja selle vastu ei saa ma midagi teha, sest minevikku olematuks teha ei saa. Ja ega ma ei tahaks ka, sest kes teab, kas ma kunagi enam kohtangi kedagi, kes on nagu mees teiselt planeedilt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare