Lugeja kogemus: kodutu andis mulle oma viimased sendid, et mind aidata
Tulin Vändrast peolt ja läksin bussipeatusse bussi ootama. Bussini oli umbes 30 minutit. Järsku tuleb mu juurde üks vanem mees, umbes 67-aastane. Küsis siis minult, et mis ma teen siin Vändras, kuhu lähen jne.
Kuna mul ei olnud väga palju raha enam peost alles, siis mõtlesin, et küsin, palju see bussipilet maksab. Ma ise teadsin, et umbes 2.30. Onu ütles, et pilet maksab umbes 3 eurot. Siis ma ütlesin, et mul jääb natukene rahast puudu. Onu ütles: "Ei ole midagi, ma vaatan, kas mul on sulle anda." Ta võttis taskust välja hunniku punaseid münte ja luges neid mulle oma katkiste ja mustade kätega peo peale ja lausus: "Mul ei ole sulle kahjuks rohkem anda."
Ma ütlesin, et ei ole hullu, küll ma hakkama saan. Järsku läks see mees mu kõrvale prügikasti juurde ja hakkas sealt pudeleid otsima, siis ma sain aru, et tegu on kodutuga. Mees lausus: "Ma vaatsin ega siin pudeleid ei ole, mul seljakotis on mõned ja ratta peal ka."
Siis hakkas mul nii kahju sellest mehest, kes andis oma viimased sendid mulle, et ma bussile saaksin. Kas mõni teine inimene, kellel on rohkem raha, oleks mind aidanud? Vaevalt... Selle mehe süda oli õige koha peal, kuigi tal endal polnud peaaegu üldse raha. Ta aitas ta mind. Respect!
Sain ka teada, kus ta n-ö elab. Kui Vändrasse satun, teen talle heateo vastu.
