Lugeja: kui te kunagi hobuse seljas istunud ei ole, siis ilmselt ei suuda te seda tunnet endale ette kujutada
Too hommik oli üks neist „ma-ei-tea-mida-teha“ hommikutest. Hommikune päike sillerdas magamistoa aknast meelalt sisse ning lindude kõrge sirin tekitas mõnusalt sooja tunde. Tõusin parasjagu voodist püsti, kui nägin, et ema oli mulle juba köögilauale piimaga kohvi ja värskelt soojad pirukad valmis seadnud. Tunne oli ülemõistuse hea ja läksin koheselt hoovi päikese kätte hommikueinet nautima.
Äkitselt helises mu telefon ja helistajaks oli mulle tuttav neiu trennist. Kõne oli mulle pisut ootamatu, kuid vägagi meeliköitev. Ta helistas mulle, et kutsuda mind enda juurde ratsutama. Mina omakorda helistasin veel teiselegi trennikaaslasele ja läksime siis kahekesi bussiga tolle neiu juurde.
Meie teekond sinna kulges juba väga põnevaks, kuna me kumbki sõbrannaga ei teadnud täpselt, kus too neiu elab. Seiklesime bussidega kuni lõpuks ka õige peatuse juures bussilt maha saime. Jalutasime mööda teed mõne kilomeetri ja jõudsimegi kohale. Hoov oli muinasjutuliselt ilus, pisike ja hubane tallike ning loomulikult ei saa ka märkimata jätta imetoredat pererahvast. Rahvast oli seal veelgi, lisaks neiu perekonnale ka tallitöölised ja sõbrad, kes kõik olid ülemõistuse sõbralikud.
Jõudsime sinna, meid sätiti kenasti pisikesse aiamajja sisse, kuhu saime jätta oma kotid ja vahetasime riided, et peagi ratsutama minna. Nii näidati meile ette hobused ja varustus. Hakkasime õhinaga hobuseid ratsutamiseks ette valmistama, mõlemad sõbrannaga olime nii ärevil. Meil mõlemal olid loomulikult eelnevad ratsutamiskogemused olemas, kuna käisime ratsutamistrennis juba mitmeid aastaid.
Mõne aja pärast olid meil hobused puhad, sadulad seljas ja peagi ronisime ka ise selga. Algselt sõitsime pisut platsil, kuid talli perenaine (tuttav neiu, kes meid kutsus), soovitas meil minna hoopis maastikule ratsutama. Talli lähedalt läksid kruusateed, metsarajad ning lõputud põllud. Haarasime ratsmed kätte ja sööstsime kõige kiirema käiguga tuhatnelja vabaduse poole.
Kui te kunagi hobuse seljas istunud ei ole, siis ilmselt ei suuda te seda tunnet endale ette kujutada, kuid ma võin käsi südamel kinnitada, et see oli minu elu jooksul üks kõige hingeläbivamaid hetki. See vabadus, see kiirus, see adrenaliin ja see meeletu vabadusetunne. Just, vabadus! Need tunded, see hobune, see sõbranna, see kõik oli meeletu. Lakad lehvimas vastu tulevas tuules, mis vägisi pirarad silimadesse paiskas. Maapind, mis nii armetult kiiresti kapjade all möödus. Kirjeldamatu priiuse hõng mis meeli mürgitas, oli üheaegselt nii ilus ja ka nii kurb. Kurb just seetõttu, et ma mõistsin, et see pole igavene, kuid sellegipoolest oli see hea ja isegi väga hea.
Endalegi märkamatult oli möödunud juba mitmeid tunde, kui lõpuks talli juurde tagasi jõudsime. Täiesti ennastunustavalt olimegi juba tagasi. See tundus imelik, see kõik oleks olnud nagu uni. Imeline uni, mis ei olekski võinud iial lõppeda. Reaalsustunne jõudis tagasi alles siis, kui olime hobused talli viinud, terrassile maha istunud ja tükid šašlõkki luusse ajanud. Ikka veel tundus see ratsasõit nagu maagiline unelm. Samal õhtul ka vahetult enne uinumist, suutsin ma mõelda vaid seda, et kas see oli unes või ilmsi.
Mul on see päev siiani veel eredalt meeles ja tekitab minus ikka ja jälle imelisi tundeid ning tahes-tahtmata toob jällegi naeratuse näole. Kui sulen silmad, tunnen veel siiani seda kütkestavat juukseidsasivat tuult oma näol. See on võrratu. See on imeline. See oli minu päev!
Ka Sul on varuks lugu ühest toredast päevast ja soovid koos sõpradega tasuta seiklusparki minna? Vaata SIIA!
