Esmapilgul on tööstus teinud loodusele teene — väikest maatükki osatakse ära kasutada maksimaalselt. Laborites välja töötatud spetsiaalsed väetised ja taimekaitsemürgid on suureks abiks, et kasvatada toitu, mis näeks hea välja ja säiliks kaua. Kõik on justkui suurepärane, sest toitu on külluses ja see on odavam.

Olenevalt riigist on alles viimasel aastakümnel hakatud muret tundma, mida selline põllumajandus inimeste ja loodusega teeb. Mõni aasta tagasi kajastati meedias naljaga pooleks, et inimeste laibad ei lagune enam hauas, sest nad on elu jooksul söönud sisse niivõrd palju säilitusaineid, et surnukeha säilib ka pärast elutegevuse lõppu. Tänapäeval on see juba reaalsus.

Mõtleme näiteks välismaa poeõunte peale. Enamasti on need peaaegu ühegi ussiauguta ning suured nagu kaalikad. Inimestele meeldib neid süüa, kuid tegelikult ei taha keegi teada, millistes kasvutingimustes need õunad on valminud. Üks mu tuttav on otse välja öelnud: „Ma ei taha teada, mida ma tegelikult endale sisse söön, sest muidu ei sööks ma enam üldse.“

Ka loodusele mõjub selline masstootmine pigem hävitavalt, sest kuigi mürgid muutuvad neid tootvate teadlaste sõnul loodusele aina kahjutumaks (usume seda siis oma hingerahu nimel) siis ei usu mina, et organisme tapvad ained muutuks iialgi niivõrd ohutuks, et ei kahjustaks enam lindude organeid, kes söövad põldudel pesitsevaid putukaid ega meid, kes seda toitu igapäevaselt söövad.

Teadlased näevad veel ühte, tavalisele inimesele mitte midagi ütlevat probleemi. Suuresti on kahanenud mesilaste arv maailmas ning selle põhjuseks peetakse eelkõige taimekaitsemürke. Suurtel tootjatel on sellest kindlasti ükskõik (raha otsustab suhtumise), sest loomaliike jääb maailmas nagunii suurte põllumaade rajamise tõttu aina vähemaks: „see on paratamatus“.

Vaid vähesed põllumajandusfirmad muretsevad selle pärast, et kes hakkavad edaspidi puu- ja aedviljaaedades puid/taimi tolmendama. Selle peale ütleks mõni optimist kindlasti, et „elada tuleb üks päev korraga“. Minu arvates on see looduse suhtes isekas — pumbata loodusest nii palju välja kui saab, aga mitte muretseda, milliseks kasvavad tagajärjed tulevikus. Jah, inimesed väetavad põlde, et taastada seda, mida viljasaak on mullast ära tarbinud, aga see on nagunii pigem omakasu eesmärgil, et saak ei jääks edaspidi viletsaks. Hullem on veel see, kui kasutatakse keemilisi väetisi (sest need ei haise nagu sõnnik ja on efektiivsemad). See, kui väetisejäägid jõuavad meie joogivette on „paratamatus, sest süüa me ju tahame“.

Õnneks on järjest populaarsemaks muutumas mahepõllumajandus, mis peaks säästma loodust ning inimesi mürgitamisest. Seega, meil on tegelikult valik. Mulle meeldib, et mahekasvatajad leiavad aina paremaid viise, kuidas rakendada loodust enda kasuks, kasutades selleks nutikust, mitte mürke. Näiteks väikeste nö metsasaarekeste rajamine keset põldu, et putukaid söövatel lindudel oleks koht, kus elada ja paljuneda.

Sellisel toidul on paraku oma hind: saagid on väikesed või on risk kogu aastane saak lausa kaotada, kvaliteet on kõikuv kõlbmatu — kõlbliku vahel ning tööd on rohkem. See kõik teeb toidu kallimaks ja seepärast ei saa paljud tarbijad seda omale lubada. See tekitab nõiaringi, kus mahetootjatel on kulukas ja riskantne toota ja ostjal kulukas osta ja seepärast on mahetootja sunnitud küsima kõrget hinda. Nõnda tekib mu peas küsimus, et miks peab looduse ja enda hoidmine nii kallis olema nagu oleks see mõni rikaste hobi? Miks on nii, et looduse hävitamine on odavam, kui selle hoidmine? Kas siis kui oli ohtralt väikesi talusid mitte vastupidi polnud? Nõnda paistab, et tehnoloogia arenguga on loodusele tehtud hoopis karuteene.