Eesti noortel on üpriski hea elu võrreldes näiteks Aafrikaga. Ma jäin mõni aeg tagasi lugema mingit vanemat “Marie claire´i” kus oli artikkel Aafrikas elavatest lastest. Näiteks ühel lapsel oli ainukeseks mänguasjaks ühe käega nukk. Tta oli selle üle õnnelik, sest teistel polnud sedagi. Teised olid ta peale lausa kadedad.

Ma olen ka kuulnud rääkimas inimesi et Aafriklastel on süüa küll, sest nad mängivad jalgpalli arbuusiga. Jah, neil on arbuuse ja granaatõunu, aga see ei täida ju kõhtu — Arbuus on põhimõtteliselt vesi. Ning siis arvataksegi, et neil on süüa küll. Tegelikult mängitakse arbuusiga just sellepärast, et neil pole võimalik endale jalgpalli soetada.

Me oleme õnnelikud kui saame ühe päevagi koolist vabaks, nemad on õnnelikud, kui saavad minna kooli. Neil lihtsalt pole võimalik kooli minna, sest nad peavad kogu aeg töötama ja raha teenima.

Nad ärkavad hommikul ja neil on kõht tühi, lähevad õhtul magama tühja kõhuga. Kui aus olla, siis ma ei peaks väga kaua vastu, kui mu kõht oleks kogu aeg tühi. See oleks väga piinarikas minu jaoks. Ma olen harjunud, et kui mul kõht tühjaks läheb, siis ma lähen ja võtan kapist midagi või ostan. Aga neil pole see võimalik. Hea kui midagigi süüa saavad. 

Lapsed pole ju süüdi kuhu perre nad sündisid, see oleneb kõik loodusest. Sa ei saa võtta üht last ühena ja teist teisena. 

Ma tõsiselt loodan et see jutt pani vähemalt kedagi mõtlema, sest Eestis on päris paljudel lastel kõht täis ja ka riided seljas. Mis vahe sel tegelikult on, mis sul seljas on? Peas, et sul soe on.

Kui aafrika lapsed läheksid poodi, siis neil oleks ükskõik, mida neile selga ostetakse, sest nende jaoks on see piisavalt ilus ja hea. Meie käime poodides ringi ja mõtleme, et see ikka ei sobi ja see ka mitte. Samuti ka söögiga — meile ei maitse see ja teine. Aafrikas ollakse igasuguse söögi üle õnnelikud.