Lugeja: nutsin tihti kooli tualetis ja üritasin ruttu ennast maha rahustada, et silmad väga punaseks ei läheks
Minu imeilus ja kaua oodatud koolitee algas väikeses alevikus. Klassid olid väiksed ja kõik teadsid üksteist juba enne kooli minekut. Jõudes varajasse teismeikka (umbes 5. klassi), kogesin esimest vaimset vägivalda, mis õnneks ei kestnud väga kaua. Ning aasta hiljem oli see justkui kõigil ununenud. Nagu polekski seda kunagi olnudki.
Siirdudes algkoolist edasi gümnaasiumisse võttis sisse elamine aega umbes pool aastat. Kõik oli tore ja kaasõpilased tundusid sõbralikud. Kuni äkki ühel päeval kõik muutus. Minu ja ühe kooliõe vahel tekkisid pinged, vastuolu ja vaen. Kõik algas vaid sellest, et juhuslikult veetsin ma liiga palju aega tema väga hea sõbrannaga, kes oli meie mõlema kooliõde. Kuna nende omavaheline suhtlus vähenes, võeti süüdlaseks automaatselt mind, uustulnukat, ja sealt kõik algas.
Tema hakkas teisi minu vastu pöörama. Üsna ruttu hakkasin saama solvangute, mõnitamiste, roppuste ja nimede osaliseks ning seda peaaegu iga päev. Ühel hetkel laienes see ka internetti ja oli olukordi, kus kleebiti inetuid solvavaid lauseid täis paber minu seljale. Jah, seda küll ei teinud terve klass, umbes ühe kolmandikuga olid mul soojad suhted, kuid kaks kolmandikku siiski kiusas mind. Tihti üritasin sellest mitte välja teha ja lihtsalt naerda selle üle. Ühel hetkel nähes, et see ei aita ja ei muuda midagi, hakkasin vastu, kuid ega seegi ei olnud lahendus. Siinkohal mainiksin seda, et kui minult oli mida vaja, kas kodutööd või tunnikontrollis abi, siis olid kõik need kiusajad minu „suurimad sõbrad“. Kui keeldusin aitamast või näitamast, suurenes kiusamine, kui aga aitasin või näitasin, ei vähendanud see kiusamist, sest nii kui tund läbi sai, oli suur viha ja vaen tagasi minu suunas.
Nutsin tihti kooli tualetis ja üritasin ruttu ennast maha rahustada, et silmad väga punaseks ei läheks. Samuti oli nutmist ka kodus, kas enne magama jäämist või vahetult koju jõudes. Vanematele ma kunagi ei rääkinud ja ega nad ei märganud, sest koolist ma poppi ei teinud ning hinded olid head ja käitumine eeskujulik. Minu sees oli iga päev võitlus iseendaga koolimineku pärast. Ma ei tahtnud sinna minna, kuid teadsin, et pean. Ma ei saanud lasta neil oma elu rikkuda ja isoleerida maailmast. Koolis ma kellegi poole pöörduda ei julgenud, sest teadsin, et see tuleb kohe välja, et olen kaebamas käinud ja siis läheb kõik hullemaks.
Suurem terror kestis umbes kaks aastat. Neid kõiki asju tehti alati siis, kui õpetajat ei olnud ligidal või kui õpetaja tähelepanu oli mujal. Enne põhikooli lõpetamist hakkasin palju trenni tegema ja oma söömist meeletult piirama. Lühikese ajaga võtsin väga palju alla. Tekkisid tervise probleemid. Selle ekstreemsuseni viisid mind koolikaaslaste mõnitamised minu keha üle. Nüüd tagasi mõeldes ei olnud see kõige targem tegu, aga selleks hetkeks olin muutunud vaimselt ebastabiilseks ning olin üsna õrnas eas. Tegelikult kestis vaen kuni gümnaasiumi lõpuni. Jah, tõesti, gümnaasiumis seda väga enam ei esinenud, kuid oli siiski hetki.
Rääkides nüüd koolikiusamisest oma sõprade, tuttavate ja kursusekaaslastega olen märganud, et päris paljud on seda mingil hetkel tundnud, kogenud. Minu koolivägivald piirdus õnneks küll vaimse vägivallaga, kuid on palju neid noori, kes kogevad mitte ainult vaimset, vaid ka füüsilist. Füüsiline vägivald ei ole minu meelest kõige hullem, sinikad ja haavad paranevad, aga vaimse vägivalla puhul jäävad hinge haavad, mis tõesti mingil määral on ravitavad, kuid ei kao mitte kunagi.
Koolivägivald ja kiusamine lõhub noore inimese enesehinnangut, maailmapilti ja nägemust iseendast. Muudab arglikuks, tahasihoidlikuks ja kartlikuks. Vähendab inimese usaldusvõimet ja avatust. Muudab inimeseks, kes ei julge oma arvamust avaldada. Inimeseks, kes ei julge silma paista, vaid soovib olla nähtamatu, nagu teda ei olekski olemas. Muudab kinniseks ning paneb põgenema reaalsuse eest, kas internteti, mängude või narkootiliste ainete maailma.
