Palusin seejärel bussijuhil peatuda ning uksed avada ja sekkusin konflikti. Õnneks oli seda võimalik lahendada ilma vägivallata kuigi sisuliselt seisin kahe osapoole vahel. Venelased lahkusid ja juba üsna kehvas seisus olev vanemapoolne, eestlasest meesterahvas sai sai end koguda.

Kogu stseen kestis ligikaudu neli minutit. Kogu selle aja jooksul ei öelnud keegi mitte midagi. Need kes seisid kaklusele lähemal lihtsalt püüdsid end kuidagi eemale nihutada hoides pilgu jätkuvalt maas. On vast asjatu mainida, et ma ei olnud kaugeltki ainuke meesterahvas tolles bussis. Enamus reisijatest olid eesti rahvusest (seda võis järeldada alles pärast alanud omavahelisest vaiksest kõnest).

Juba oma rahvaloendustöö jooksul võisin märgata, et eestlased on palju tõrjuvamad, kinnisemad ning apaatsemad kui näitkes venelased. Ainukesed erandid sellistel puhkudel olid nooremapoolsed emad.

Selle kõige peale mõeldes tekkis mul tõsine küsimus, et miks me oleme nii ükskõiksed? Arvestades meie riigi ja keskmise kodanikku majanduslikku seisu, võiks ammu eeldada raevukaid meeleavaldusi ja mässe. Ometigi on meie tänavad tühjad. Seda isegi pärast meie juhtivpoliitikute n. peaminister Ansipi äärmiselt kohatuid, isegi alandavaid sõnavõtte. Ka ei näi meie tudengid olevat väga häiritud naeruväärsetest stippendiumidest. Kas ongi nii, et eestlane on harjunud saama hakkama omal käel ning lootma vaid enda peale?

Võib täiesti mõista ajaloost tulenevaid taaku mis mõjutavad meie eneseteadvust, kuid ometigi on meil juba üle kahekümne aasta valitsenud iseseisvus, sõna-ja mõttevabadus. Uued põlvkonnad on peale kasvanud, kuid midagi pole sisuliselt muutunud. Kuigi oleme suutnud jätta oma tehnoloogilise arenguga välismaailmas üsna sügava mulje, on meie sotsiaalne küpsus üsnagi välja arenemata.

Isiklikult leian, et meil oleks vaja teadlikkult avatumat suhtumist üksteise (ja ka teistest rahvustest) inimeste suhtes. Tõsi, seda pole lihtne saavutada, kuid vähehaaval, end igapäevaselt jälgides on see võimalik. Olen täheldanud, et näiteks lennujaamaooteruumis omette istudes on kõik vait seni kuni lõpuks keegi teeb juttuotsa lahti. Tulemuseks on sageli väga meeldiv ja huvitav keskustelu.

Kirjutan sellel teemal noortelehes kuna leian, et just meie eestlastest noortel, kes on globaalselt avatumad, on võimalus muuta meie rahva käitumismustreid ühiskonnas paremuse poole. Tegelikult on see üsna tõsine ja siiras palve mis võiks igale lugejale veidi mõtteainet anda. Nagu öeldakse „Kui soovid maailma parandada tuleb alustada endast“.