Oma haridusaastate teises pooles olen ma koguaeg olnud nn humanitaar-inimene, õpetajate sõnul täitsa kirjanik. Seepärast on mulle alati andeks antud minu matemaatikas väljenduv lollus, sest „vähemalt oskab ta midagi muud väga hästi.“ Välja arvatud matemaatika õpetaja, keda kord rohkem, kord vähem huvitasid minu õpitulemused. 

Ma ei pane seda talle pahaks, sest paratamatult mõjutas minu puupäisus ka tema edu. Taipu mul oli umbes kuuenda klassini, mil hakkasid lüngad tekkima ning mateematika õppimine muutus tüütult vaevaliseks. Seni olid mu matemaatika hinded enamasti viied. Ega keegi lõpuks teada saanudki, millest selline allakäik. 

Trots tekkis ka keemia vastu, sest erinevalt kirjandusest, ei näinud ma keemiavalemite taga lugu, mis oleks minus huvi äratanud. Jah, see kõlab tobedalt, et keskkooliõpilane ei suuda leida maksimaalset motivatsiooni iga õppeaine jaoks, kuid nii oli. Ma täitsa kadestasin neid, kes valemitest ja reaktsioonivõrranditest nõnda vaimustusid, et ise peaaegu suurest põnevusest plahvatanud oleks.

Ilmselt ei üllatu peale sellist sissejuhatust keegi, et mu gümnaasiumi kitsa matemaatika eksami punktid jäid alla 50. Paljude jaoks kõlab see kindlasti nagu maailmalõpp. „Ei“ tuli öelda Tartu ülikooli mainekamatele erialadele, mida iseenesest võiks kohe pidada laiaks mahatõmbekriipsuks minu eduloole. Siiski, ma ei tunne end halvasti – võib-olla on veel vara või olen ehk liiga vähe elu näinud. 

Praegu olen ma enda üle uhke, et suutsin gümnaasiumiaastate jooksul osaleda mitmetel kirjandivõistlustel, saavutada auhinnalisi kohti, arendada eneseväljendusoskust, iseennast ning laiendades silmaringi üldiselt. Minust on hoolimata rahuldavatele oskustele reaalainetes kasvanud enesekindel ja endasse uskuv inimene, kes ei lase end igast tagasilöögist heidutada nagu näiteks mu reaalainetes taibukat sõbrannat, kes lõi õppimisele täielikult käega, kui ta ei saanud sisse Tartu ülikooli. 

Sügisel lähen ma edasi õppima kokaks, sest mulle meeldib süüa teha ning selle ametiga nälga ei jää. Söök valmib nö omast käest ning palga ja nõudluse üle pole põhjust nuriseda. Kuigi see on lihttöö, on see vajalik, sest ka suured mõtlejad ja IT spetsialistid tahavad süüa – tihtipeale on nad aga liiga hõivatud, et ise selliste „lihtsate asjadega“ ennast vaevata. Kui poleks lihttöölisi või muidu pehmete erialade õppijaid, ei saaks need nn ülimad realistid töötada omal maksimaalsel tasemel. Keegi peab ka nende jaoks midagi ära tegema.

Kõik inimesed on millekski head ja kasulikud. Tuleb lihtsalt näha oma võimalusi ja potensiaali, et end võimalikult hästi realiseerida. Alati pole edu pandiks vaid hambad ristis akadeemiliste teadmiste pähe ajamine, mis endale huvi ei paku. Hoopis edukamad on minu silmis need, kes usuvad, et nad suudavad saavutada seda, mida nad tahavad. Olgu minu arvamus toeks neile, keda muudab ebakindlaks teadmine (või hirm), et ainult reaalainete suurepärased oskajad löövad elus läbi.

Lõpetuseks kirjutan ühe kuulsa Eleanor Roosevelti tsitaadi, millest on mõjutatud ka minu arvamusloo pealkiri: Tehke seda, mida te oma südames õigeks peate – sest arvustatakse teid nagunii. Teid kirutakse selle eest, mida teete, ja selle eest, et te seda ei tee.